Mürgiämblik nimega White Tail spider

Niisiis, nõrganärvilistel ja kõigil, kellel foobia igasuguste putukate-mutukate vastu, pole soovitav antud postitust lugeda ja piltmaterjaliga tutvuda.

Kõigil teistel, head lugemist :)

Oli ilus õhtu, Anne tundis endas kerget, mõnusat rammestust ning otsustas voodisse heita. Mihkel rääkis skype vaheldusel oma sõbra Taneliga juttu. Teisis toas põles küünal ja kõik tundus olevat rahulik ja  turvaline.

Kuna valgus ei lasknud Annel kohe uinuda, siis kannatlikult vaatas ta lakke, mõtiskles vaikselt ligipugevaid ideid ja korrastas mõtteid.

Mihkel oli ära  lõpetanud skype kõne ning tuli voodile lähemale, et kustutada tuli ning anda Annele ninaotsale väike headööd musi.

Järsku Mihkel karjus "VOODIST VÄLJA, KOHE!!!!!"

Huh, mul pidi mu väike südameke suurde varbasse peitu pugema nii hirmsa karjatuse ja käskluse peale....

Tuli välja, et ma ei pikutanud voodis üksi... minust 15 cm kaugusel, minu poole oli teel hr white tail spider.

Kuna Mihkel oli siiatulles teinud endale selgeks kõik mürgised ja eluohtlikud olendid, sii tundis ta selle kohe ära.

Nii hirmsa karjatuse peale ehmatas ära ka mr white tale spider ja spurtis meie voodi alla.

Mihkel ütles, et enne midagi siin toas ei toimu kui see ämblik on kätte saatud ja meie toast kõrvaldatud.

Tõstsime siis voodi üles ja taskulambiga hakkasime vaikselt kõiki ääri ja nurki inspekteerima. Kumbki meist ei oleks tahtnud kogemata sellele ämblikule vastu minna.

Mõned pildid inimestest, kel on "õnne" olnud selle ämblikuga lähemalt kohtuda ja tutvuda.

Ehk siis lühidalt: kui see ämblik hammustab, siis tema mürk sisaldab sellist bakterit, mis hakkab iseenesest liha ära sööma.

Vot! Ma sain ka lõpuks teada, kellega ma tol ööl ühte voodit jagasin :)

Ämbliku me pika otsimise peale ka leidsime. Mihkel polnud loomulikult nõus seda tapma... eh, jube! Aga meestega juba vaielda ei anna, eriti kui see mees on Mihkel.

Ettevaatlikult püüdsime ta purki ja inspekteerisime kaua. See emane oli ikka väga kurjaks aetud ja muudkui üritas meid läbi klaasi rünnata.

Ma ajasin omale hommikumantli selga ning võtsime ette kauge teekonna kodust eemale kus Mihkel ta vabadusse lasi.

Täna öösel mäletan, et Mihkel ehmatas mind jälle keset ööd üles, aga see oli valealarm. Mingi kahjutu ämblik oli ta padja ja padjapüüri vahele roninud. Nagu ma ükskord juba ütlesin, siis elu on seiklus:)

Ilusat päeva teile ja vaadake enne tähelepanelikult voodisse, kellega te ühte heidate :)

Rannapidu aprill 2014

Aasta hakkab lõppema, st et peab kõik pooleliolevad toimetused ära lõpetama (vähemalt üritama). Ma siis otsustasin lisada mõned sel aastal toimunud sündmused.

Vahepeal elas meil majas Mia, kes on Christiani sugulane. Kui ta 18 sai, korraldasime talle rannapeo :)

Carmeni 30. sünna!

Nii tore on käia pidudel kus saab ise vabas vormis olla ning ei pea otseselt kedagi lõbustama :)

Carmen sai 30aastaseks ning tähistas seda kuuba restos.

Mul oli enne sel päeval veel 3 pidu, seega õhtul saime kõik kokku Manlys Joe pruudi Lucy juures, sain seal dushi all ära käia, riided vahetada, kingituse ära pakkida ja jalutasime sealt koos Carmeni sünnale.

Miku ja Lucy

 Joe tegi fotopommi :D

 Kahe toreda mehe vahel, kellega koos elan. Ühega samal korrusel ning teine korrus üleval :)

Carmeni sünnatort, nämmi ;)

Sünnipäevalapsega :)

Väike tants

Lõbus nelik!

Kõik sünnipäevalised said oma parimad soovid mälestuseks kirjutada helesinisele sooviautole!

Kolimine!

Jõudiski kätte see päev, kus tuli hakata lõplikult konsulaadist välja kolima. Ma jään aga elu lõpuni arvamuse juurde, et iga ebameeldiv tegevus ja sündmus, tuleb ise nii palju kui võimalik meeldivaks muuta, seega alustasime vähemalt hea ja toitva hommikusöögiga :D Miku on valmis mustikatordile hambad sisse lööma ja ega kaua polnud vaja ka oodata kuni ma temaga ühinesin :)

Ja siis konsulaati, viimane pilt enne vapi seinalt maha tõstmist ja karpi pakkimist.

 Ja siin ta juba ongi karbis, pikutab seal koos kahe Presidendi pildi ja muu väärtusliku kraamiga.

 Ahjaa, tahtsin veel ühte asja jagada. Peale ühte järjekordset Frozeni pidu juhtus vägagi liigutav olukord. Tänulik ema ulatas mulle jõulukingituse ning soovis Merry Christmas :)

Olin väga üllatunud ja rõõmus, ei osanud vist sel hetkel piisavalt tänulikkustki välja näidata. See on ju minu töö kingitusi jagada ja teisi lõbustada, nüüd siis sain ka ise kingituse selle eest, et teistele kingitusi tegin :)

Siit pildilt tundub see "Elsa" kuidagi rääbaka välimusega, on detsembri kuu jooksul vist natu liiga üle pidutsenud :p Jaanuaris võtab veidi vaiksemaks ja saab ehk ka selle puna põskedele tagasi :) Hetkel tehtud 352 pidu. Homme üks veel ja see vist jääb selle aasta viimaseks peoks. 353 ilus number aasta lõppu. Päris põnev, mis number vaatab vastu 2015. aasta lõpus?

Kolmandad jõulud Sydneys

Jõuluaeg on ilus aeg, olgu see siis kodumaal või võõrsil. Loomulikult ei anna siinseid jõule kuidagi traditsiooniliste jõuludega võrreldagi, sest siin on soe ja endiselt kannan jõulude ajal  talvesaabaste asemel plätusid. Aga püüame selle aja endi jaoks nii hubaseks kui võimalik teha. Laua peal põleb mul küünal ja kaunistuseks Eestist saadud komme, pähkleid ja küpsiseid.

Jõulukuuske ei hakanud tooma, ei ole sellise tsirkuse jaoks erilist tunnet :)

23ndal detsembril käisin Martin Place`l kuulamas kontserti.

Kontserdi korraldajaks oli Salvation Army, kuulajatele jagati laiali lauluraamatud ning kõik soovijad said kaasa lõõritada:) Viimane lugu oli väga liigutav. Korraldaja palus seda laulu lauldes tõsta pilk lauluraamatust enda ümber olevatele inimestele, laulda neile ning soovida naeratusega võõrastele inimestele häid jõule. Töötas hästi. Peale kontserti oli hinges hea ja rahulik tunne.

Pärast seda suundusin Establishmendi salsaklubisse, kus mind leiab igal teisipäeval. Armastan salsat kohe iga keha rakuga. Tantsisin non-stop  peaaegu 6 tundi. Ei lahkunud ka seekord sealt vigastusteta. Nimelt see klubi täitub tantsijatega päris ruttu ja nii paljud naised panevad alla endale nii kõrged kontad (ei tea muidugi miks, sest enamus normaalselt tantsida nendega nagunii ei suuda).

Üks preili astus siis mulle oma kontsaga nii tugevati jala peale, et karjatasin lausa valust ja nüüd ilutseb seal suur ja lilla sinikas :)

Lõpetasin oma tantsumaratoni kuskil peale kahte öösel ja sa ei usu, aga järgmisel hommikul magasin kella kümneni! Küll oli see hea tunne, ärgata ilma äratuskellata, see oli üks parimaid jõulukingitusi 2014. aastal :)

Jõule tähistasime sel aastal Mikuga kahekesi. Ma käisin veel eile tööl, tegin ühel täiskasvanute dzungli teemalisel üritusel 5 tundi näomaalinguid.

Kuna detsember on olnud päris sündmusterohke ning kogu aeg nii nõmedalt kiire on olnud, siis otsustasin seekord mitte vaaritama hakata ja tähistasime jõulue hoopis tai restoranis. Olime ainsad inimesed restoranis :) Toitu kaua ootama ei pidanud ja teenindus oli superkiire :)

Hehe, privaatrestoran ;)

Sõime kõhu head ja paremat täis ning sõitsime linna. Sa ei usu, aga auto parkimiskohta otsisime ligi 45 minutit!!!! Hullumaja. Linn oli rahvast täis ja nii me siis tiirutasime ja tiirutasime, kuni lõpuks Hyde pargi lähedal parkimiskoha leidsime. Ei jõudnud seda õnne ära rõõmustada :)

Linna sõitmise eesmärgiks oli minna kirikusse, seekord siis Saint Mary Katedraali kesköisele missale. Enne missat jälgisime katedraali valgus show`d.

 

Jumalateenistus algas kell 23:15 ja kestis kokku KOLM tundi!!! Katedraal oli rahvast pungil, seega seisime püsti, kolm tundi!!! :)

See oli huvitav kogemus, kahtlemata ilus, aga kohati oli ka väga naljakas, sest Mihkel tegi vahepeal no sellist nalja, et pidin naerukrambid saama:) Tunnistan, et väga viisakas see minust polnud, nõnda itsitada seal, aga no mis sa siis teed kui naer sees vagusi ei püsinud:)???

Kui tõsised olime, siis meenutasime seal meile kalleid inimesi. Rääkisime Mammast, küll temale oleks see missa meeldinud!  

Täna hommikul (25. detsembril magasime kella poole üheteistkümneni! No ma ei suuda kohe paremaid ja kosutavamaid jõulukingitusi ettegi kujutada :) Hommikusöögiks oli Ly saadetud kommid ja shokolaadid, peale ampsasime kreemikoogikesi ja kõrvale jõime piima, igati tervislik hommikusöök. Lõunasöök oli sama. Kui sobilik on siinkohal kasutada venekeelset lauset "Ne ziznj, a lafa :)"

Päeval käisime korraks rannas. Miku läks ujumas, ma panin vaid varbad vette ja sellest mulle piisas, ikka tsipa külmavõitu oli!

Selline siis meie jõul. Õhtusöögiks Mihklil juustu-mustikakook piimaga ning piimashokolaad pähklitega. Ma olen küll suur maiasmokk, aga nii meeletus koguses magusakoormat ei suuda ma ikka ära seedida, seega tegin omale soojaks kalasupi, mille Beni püütud kalast paar päeva tagasi keetsin.

 Oleme praegu kodus kolmekesi: mina, Miku ja Simba. Otsustasime siis Simbale ka ilusaid jõule soovida ning kostitada teda pardipraega :)

Detsember on olnud väga piduderohke kuu  (tänase seisuga tehtud 350 pidu). Siin nimetatakse päkapikke elf`ideks. Need sellised naljakad kujud, minu ärust pole neil päkapikkudega mingit pistmist, aga no nagu öeldakse, siis kui elad huntide keskel, õpi ka nende sarnaselt ulguma. Ma siis olen ikka päris mitu korda juba elf olnud :)

22. detsembri jõulupidu ühes kesklinnas asuvas pilvelõhkujas.

Vaade aknast samal ajal kui näomaalinguid tegin.

 

 

Uued muutused tööelus

Mõni on teist juba enamasti uudiste vahendusel kuulnud, et Sydney Peakonsulaat pannakse detsembri lõpus kinni ning jaanuarist avatakse Canberras saatkond. Minule tähendas see minu töölepingu lõpetamisele allakirjutamist juba novembrikuus. Vaikselt hakkasin siis juba ka uut tööd otsima, nüüd aga selgus, et veel mõneks kuuks hakkan ma tööd tegema Canberra heaks. Mis on tore, sest tööotsimine polnud just väga viljakas :) Isegi päris frustreeriv.

Meie North Sydneys asuv kontorihoone lammutatakse juba järgmisel nädalal maatasa ja asemele ehitatakse mingi fancy kõrgärihoone.

Sõbranna Eleniga konsulaadis, siis kui ta meil abis käis :) Konsulaadis käib praegu kibekiire töö ja pakkimine ja kõik, mida peaks tegema, aga milleks ei jätku aega. Nii me siis eile ülemusega lõpetasime töö peale kahtteist öösel. Kokku tegime ühepäevaga kahepäeva töötunnid täis :)

Ei suuda ikka ära rõõmustada kuivõrd toreda ülemusega mul on au töötada!

Eelmisel laupäeval toimus Warriewoodis Reggae Carnival, kuhu mind oli näomaalijaks kutsutud, üheksaks tunniks, kella 9:00-18:00ni.

Mõtlesin, et võtan vastu ja proovin.

See kujunes ikka väga sisukaks maalimisemaratoniks :) Kokku tegin umbes 90 näomaalingut. Mulle tuli seltsiks sinna ka  Elen. Tore atmosfäär oli seal :)

Hea muusika ning üldse oli tore. Ma poleks muidugi ka oodanud, et minu näomaalingu teenus nii popiks osutub. Elen kirjutas inimste kätele järjekorranumbreid. Üks hetk kui ma tegin näomaalingut nr 29, siis registreerisin  Eleni lause ühele lapsele "Sinu number on 62, ootejärjekord on kõvasti  üle tunni. Jaluta ringi ja tule millalgi tagasi :)"

Heh, see number tundus võimatu, ma tõesti soovisin, siis, et mul oleks rohkem kui kaks kätt  :) Peale pikka maalimismaratoni, lubasin Mikule ja Elenile pikniku välja käristada :D ruttu sõitsime poodi, varusime kohvi head ja paremat täis ning suundusime tähistama. See oli ühtlasi ka minu esimene söögikord sel päeval.

Naersime päris palju sel õhtul, pinge oli maas ja puhkus või alata! Elenist on meile saanud väga tore sõbranna, kellega veedame palju aega ja kui ta on seltskonnas, siis naerukrambid on garanteeritud :)

Mia`s dedication!

Niisiis minu pisike uus sõbranna Olivia (kutsun teda Livyks) ema kutsus mind oma pisitütre pühendusele kirikusse.  olivia külastab mind igal nädalal marketil ja ünarmas ning tagasihoidlik tüdruk! Ta ema on mind hakanud võtma juba rohkem sõbrana.

Ma ei ole kiriku rituaalidega väga sina peal ja kindlasti ei käi ma seal igal pühapäeval, kaugel sellest!  Vahete-vahel (väga harva) aga ikka.

5 aastat läksin pühapäevakooli ja lasin end ka ristida. See andis mulle õiguse olla Nele teise lapse, Markkuse, ristiema.

Laupäeva hommikul tõusin vara, panin selga valge pluusi, kammisin korralikult juuksed ning seadsid sammud Seaforth Babtist Churchi.

Teistele inimestele tutvustati mind seal kui perekonnasõpra. Mind võeti seal vägagi soojalt vastu.

Algas tseremoonia.

Kirikuisa sissejuhatusele järgnesid vanemate tõotused ja ühislaulmine.

Siis juhtus midagi mulle väga arusaamatut ja kogesin väga erilisi tundeid.

Laulmise ajal hakkasid äkki pisarad nii tugevasti voolama, et ma ei suutnud enam isegi laulda mitte.

Võtsin siis ennast kokku ja püüdsin end korrale kutsuda, et kuule,mis toimub? Võta nüüd end õige kokku ja  laula laul korralikult lõpuni.

Ja jälle...

Siis märkas seda ka kirikuisa.

Mis juhtus edasi, liigutas mind niivõrd, et ma ei osanud alguses sellele kuidagi kohe reageeridagi.

Järsku jookid minu juurde kolm last, kes mind üksteise võidu kallistama hakkasid.  Olivia ja tema kaks sõbrannat, keda ma elus esimest korda nägin.

Lihtsalt jooksid minu vastu, panid pea mulle sülle ja kallistasid kõvasti kõvasti. Siis kordasid sama rituaali ka kõik teised ning jooksid minema. Ma püüdsin end koguda ja edasi laulda ning kõik kordus jälle :) See oli üks suur kalliralli!

 

Lapsed jooksid minu juurde ja jätkasid oma kallistuseprotseduuri kogu tseremoonia ajal. Ma kohe ei hakka kirjeldamagi, mida ma tundsin, sest seda ei saa panna sõnadesse.

Mitte seda, et ma oleks liigutatud, et lapsed mind kallistasid, nad kallistavad mind iga nädala laupäeval ja pühapäeval, u 30-40 kallistust päevas:)

See kõik kokku oli kuidagi midagi muud ja see tundus teisiti.

Pole vaja nüüd mõelda, et ma vaikselt siin ületöötamise tagajärel aru hakkan kaotama!

Mõistus on mul selge (nii mulle meeldib mõelda).

Aga jah, kogesin midagi väga erilist ja hoian seda tunnet oma südames soojas!

Mihklil lõppes  sel esmaspäeval kolme nädala pikkune puhkus ning naases tööle. Ma vaikselt ootan ka puhkust, ehk järgmise aasta alguses. Jõuludeperiood siin hirmus kiire, nii konsulaadis kui ka lastepidusid on palju-palju. Sel nädalavahetusel ootab mind ees 5 pidu, ülejärgmisel nädalavahetusel 7 (Seitse saab olema väike väljakutse). Aastavahetus pole enam kaugel, küll siis see piduderalli ka vaibub!

Mingi aeg tagasi potsatas minu postkasti üks huvitav kutse:

 

----------------------------------

Venue: Bavarian Bier Café, 24 York Street, Sydney NSW 2000

Have you ever wondered about the faces behind the PA / EA –signature on the latest invitation for your Consul General?
 RSVP by 03.10.2014 Tel. (02) 9327 9635 Email. l-vz1@sydn.diplo.de


Well, I have and I would love to meet you in person! Nadine Delaney, PA to the German Consul General & husband Morgan Delaney invite
Ms Anne Ilves & partner
-------------------------

Ühesõnaga, Saksa Peakonsuli assistent kutsus kokku umbes 25 esindajat eri riigi konsulaadist, pluss nende partnerid/abikaasad.

Ma siis ütlesin Mihklile, et nii tore üritus, saab tutvuda teiste konsulaadi töötajatega ja mis seal salata, ka lootus oli hästi süüa :)

Mitte, et me siin näljas istuksime, kaugel sellest, aga maitsvast söögist ka ära ei ütle:D

Kohtumine oli super, rääkisime paljudega juttu, tutvusime uute toredate inimestega ning sai ka huvitavat infot. Nt Ameerika saatkonnas töötab 150 inimest :) No ameeriklasi on Austraalias muidugi ka tsipa rohkem kui eestlasi, u kaks miljonit. Veidi rohkem kui eestlasi Austraalias :) Kes ei tea, siis ametlikult on eestlasi siin 12 000 (tegelikult veidi rohkem, see on ametlik number).  

Rääkisime tööjuttu ja erajuttu, võrdlesime ning arutasime ja saime ka kolmekäigulise õhtusöögi, nämm! Igati kasulik kutse oli :)

Kambodza, 1. päeva lõpp, 2. ja 3. päev

Ei tahaks küll kibestunud inimese kombel soiguma hakata, et küll see aeg kiirelt läeb..nii see paraku aga on ja mu reisist juba poolteist kuud möödas, püüan nüüd selle teise reisipäeva ka nüüd lõpuks kirja saada :)

Niisiis, ühest naljakamast osast ma eelmisel korral ei jõudnudki rääkida.

Nimelt Kambodzal on ilm sama muutlik ja tujukas kui Sydneyski.

Jalutasime me siis Angkor Wari templite vahel ja äkki, ei tea kust hakkasid kogunema suured ja tumedad pilved.

No ega me siis suhkrust valmistatud pole, seega väga need pilved meid ei kõigutanud. Siis hakkas vaikselt tibama ja seejärel kohe päris sadama. Ikka oli meil lõbus.

Ja mida tormisemaks läks, seda naljakamaks kogu see olukord muutus :) Vahepeal ei olnud enam võimalik väljas liigelda, sest vihm oli tõesti ülitugev. Carmen jõudis omal plätu ära lõhkuda ning seal kivide vahel ronimine väga ohutu polnud ka (pealegi polnud ma omale teinud reisikindlustust, seega otsustasime veidiks varjuda)

Nii me seal siis lollitasime.

 Ma siis kogusin vihmast energiat

Carmen aga tegi  võitluskunsti ja muid naljakaid liigutusi.Naersin nii, et kõht oli valus lausa :)

Ok, erinate õhtusöökide pilte ma siia ei postita ja püüan neid ka mitte eriti hoolikalt vaadata. Ei hakka narrima ennekõike ennast, sest praegu mul kõht säästureziimil ja hetkel pole seda ma eriti millegagi laadida. Ja alati kui mul tuleb tahtmist söögist rääkida, tulevad mulle Sirje sõnad meelde, kus talle meeldis minu kallal nalja visata et "Anne võib söögist rääkima jäädagi ning kirjeldada detailselt kõiki söökordi ning menüüd:)". Aga tõsi tal on ja no mis teha, et mulle lihtsalt nii väga meeldib süüa :)

Kunagi kui ma enam lastepidusid sellisel määral ei korralda, vot siis ma alles paisun kui õhupall, aga sinnani on veel veidi aega :) Ma olen tänaseks päevaks teinud 323 pidu, veidi mul veel energiat on, et seda numbrit suurendada.

 

Teema juurde tagasi!

2. päev.

Tõusime me vääääääääääääääääga vara, et sõita oma tsuk-tsukiga Ankgor Wari templisse kuulsat päiksetõusu vaatama.

rahvast oli seal palju-palju. Enamasti kõik klõpsutasid. Ma viisakusest tegin ka paar pilti, enamasti püüdsin ikka keskenduda hetkele. Seal oli rahu! Tore oli ka hommikust muutlikku taevast jälgida. Päike tõusis täpselt templi tagant.

Ja tõusnud see päike oligi :)

Pärast päikesetõusu rändasime veel veidi templites ringi.

Pärast templeid sõitsime oma ajutisse koju tagasi, vahetasime riided ning võtsime ette teekonna ujuvasse linna.

Teekond sinna oli pikk, aga selles lahtises kärus oli tunne kui sõidaks katuseta kabrioletis :)

(mitte et ma oleks kabrioletiga kunagi sõitnud ja seda tunnet teaks, aga ma oletan, et see võiks midagi sarnast olla :D)

Niipalju kui Mr Chia ja paadijuht meile seletasid, siis Floating Citys elavad vaesematest vaesemad inimesed. Enamasti põhjus selles, et need, kes vee peal elavad, et pea riigile maamaksu maksma.

Seal olid terved külad. Kogu elu toimus vee peal samas kohas. Söögivee omandamine, riiete pesemine, vetsus käimine.

Seal olid poed, koolid ja elu toimis kui igalpool mujal, lihtsalt 100 korda vaesemates tingimustes.

Paljudel inimestel olid silmamunad täitsa punased. Tuli välja, et see on eredast päikesest. Ja kuna neil  päikseprillide ostuks tihti raha ei jätku, siis päike tekitab silmadele suurt kahju.

Sõitsime ikka tükk aega seal igal pool ringi.

Siis hakati meid moosima, et tüdrukud, äkki hüppate vette ja värskendate end pisut? eeee, tänan ei :)

Ei tekkinud suurt soovi, esiteks krokodillide pärat, kes ootavadki blondi peaga magusat suutäit, teiseks, selle vee värv oli teadagi mitte hele :)

Ujumine jäi ära, aga tegime peatuse, et osta mõned vidinad ja kingitused. Samuti saime vaadata nende krokodillide,kes veel vabaduses ringi ujusid, õdesid ja vendi.

Õhtusöögist ei saa seekord ei üle ega ümber :) Mu kõht pole praegu õnnelik, aga mis teha. Olgu vait ja meenutagu vanu häid aegu, kus maitsvalt süüa sai :)

Sõime Pub streedil asuvas traditsioonilises Kambodza restos. Ehk meile toodi lauale selline väike grill ja toores nalaiha erinevate juurviljadega.

Ise küpsetasime seda õlis ning puljongis. Mu kõht oli siis eluga liigagi rahul :)

3.päev!

 

Seekord võtsime ette teekonna Waterfalli juurde.

Meie tuk-tukist väljumisest ja sinna kose juurde jõudmiseni kulus vist umbes ligi tund aega metsas kivide ja kändude peal ülesmäge kõva ronimist ja turnimist. Kohale me jõudsisime ja seekord otsustas meiega liituda ka Mr. Chia. Vaeseke küll hingeldas kõvasti. Ta pole vist sellise füüsilise koormusega väga harjunud :) 

Austraaliast lahkudes, pidin Mihklile lubama, et olen ettevaatlik ja ohtlikke tegevusi ei tee. Püüdsin sellest lubadusest ikka kõvasti ja eeskujulikult kinni pidada.

Siis aga nägime ühe läbimärga naist, kellelt kohe pidin küsima, et kuidas ta nii märjaks sai.

ta ütles, et oli kose all käinud. PÕNEV! tahan kaaaaa :)

Nii kui kose juurde jõudsime, siis nägime, et see jõud, millega vesi alla tuli, oli ikka päris tugev... hmm... tundub ohtlik! Niiniii. mis teha?

Lubasin ju, et  ohtlikest asjadest hoian eemale, aga nii tahaks sinna kose alla.

Oi kuidas see mõte mul peas ringi trummeldas. Vana hea tunne, kus adrenaliin kohe tahaksi veenides maratoni ujuda..

Istusin siis vaikselt kivi peal ja mõtlesin ja ootasin märki.

Ja see märk mulle ka saadeti.

LAHENDUS!

Üks noormees võttis ujukate väele ning läks kose tagant ühele kiviäärele istuma. See oli võimalik nii, et kogu keha vee all ei olnud. Sai aga käed ja jalad ja pea kordamööda veejõul end "silitada".

LAHE! :)

Ma kaaaaaa.

Ujukaid mul polnud. Aga keda see takistanud on. Võtsin lihtsalt retuurid ära ja seadsin sammud sinna särgivääl. Läbi küll paistis, aga seal polnud midagi sellist, mida keegi enne näinud poleks :)

Ühinesin selle noormehega. Oli see oli vahva!!!!! Mul on sellest video ka, kunagi kui külla tuled, siis tuleta meelde, näitan ;) See oli kindlasti üks lahedamaid ja meeldejäävamaid hetki reisi jooksul. Ei saanud seda vett muidugi proovimata jätta ning soovisin seal ka soovi. Olen sellest juba aru saanud, et kui midagi väga tahta ja soovida ja selle jaoks ka midagi ette võtta, siis on kõik võimalik siin maailmas!

tagasiteel püüdsin teha sõidu pealt pilte, millistes tingimustes ikka inimesed elavad.Need olid hullemad kui hurtsikud. Lihtsalt prügist kokku klopsitud väikesed onnid. Need inimesed on seal nii vaesed materiallse poole pealt, aga hingelt nii rikkad.

Ja nad on õnnelikud! Nii palju on neilt õppida inimestel, kelle elus on tähtsalt kohal igasugused GucciMuccid. Neid inimesi ja nende elustiili vaadates täitis hinge korraga nii rõõm kui ka kurbus. Kurbus sellepärast, et neil pole palju võimalusi. Isegi kui nad on tublid ja targad ja osavad, siis suuremal hulgal inimestest ei jätku ressursse, et minna kooli ja saada haridus. Väga paljud obn vaid healjuhul paari klassi haridusega.

Rääkisin nii mõnegi inimesega, kes oleks tahtnud minna kooli, kes tahaksid reisida, aga see pole lihtsalt võimalik, sellepärast tehakse lihtsalt tööd, et ära elada.

Head tunded valdasid mind aga selleprast, et inimesed oskasid väga vaestes tingimustes elades olla õnnelikud, naeratada ja omakasupüüdmatult teistele head teha.