Erinevaid hetki Sydney elust

Vabandan, nende ees, kes neid pilte niisama ilma igasuguse selgituseta nägema pidid. Esimene pilt pole ilma taustinformatsioonita just paljuütlev :) Niisiis, see pilt on tehtud Sydney Muusikakonservatooriumis.

Uh, uhke värk kohe, käisime Mihkliga kuulamas Chopin`i klaverikontserti.

Kui mängis esimene esineja (Venemaalt), siis oli tunne, et paremini ei saagi mängida. Seejärel tuli teine neiu (samuti Venemaalt), siis oli suu ikka päris ammuli ja ma pean tunnistama, et olin kontserdist lihtsalt vaimustunud.

Kõige lõpus tuli lavale noormees Tokyost, minust 5 aastat noorem javot kui tema mängima hakkas, siis said mul kommentaarid  täitsa otsa. See oli imeilus.

Taustaks mängisid veel mõned keelpillimängijad ja see kõik kokku tekitas tõesti taevaliku tunde. Istusime kolmandas reas ja ammutasime kõike,mis võtta andis.

Huvitav oli see, et kontserdi ajal nägime publiku seas ka kahte eestlast.

Üks on vanem naisterahvas Tiiu (kes on Mihkli suur sõber:-)

Ja teine (üllatus-üllatus) Mihkli klaveriõpetaja Tallinna Muusikakoolist. Vot, milline kohtumine! Klaveriõpetaja (nime ei mäleta) oli samuti kontserdist vaimustunud, tase oli ikka superkõrge!

See pilt siis tehtud enne kontserdi algust.

Jõudsime ka sellele üritusele varem (peab mainima, et kellast oleme mõlemad hakanud paremini kinni pidama).

Käisime ka Eesti Majas ühel kontserdil, kus esinesid tantsijad ja lauljad, kes sel aastal Eestis Tantsu-ja Laulupeol käisid.

Värvi andis sellele üritusele ka teadmine, et üle poole lauljatest eesti keelt üldse ei räägi. Nad on siin sündinud, nende vanemad või vanavanemad on eestlased ja  laulukooris eesti keeles laulmine aitab neil hoida Eestiga sidet.

Mõned tantsijatest ja lauljatest käisid Eestis esimest korda ja jagasid oma muljeid. Selline mõnus koosviibimine  oli. Konsulaat toetas üritust ning käik esinejad ja kuulajad said kenasti kõhu täis:)

Käisime Mihkliga ka abis, lõikamas ja küpsetamas.

Mihkel võiis oma kohustuseks maasikate lõikamise ning vaagnale paigutamise. Päris ägeda kunstiteosega sai hakkama :)

Ma otsin Mihkli telefonist hiljem ka pildid ja sisan siia.

Tort Frozeni teemaliselt sünnipäevalt.

See on ikka nii tore, kuidas vanemad viitsivad nende teema pidudega vaeva näha.

Mõned muidugi lihtsalt tellivad entertaineri ja lasevad tal lapsi lõbustada.

Mõned vanemad aga lisaks kõigele näevad nii palju iga väiksema detailiga vaeva. Kodud on tihti nii ilusti kaunistatud, torti pole muidugi üldse mõtet mainima hakatagi (enamasti valmistavad tordi emad ise ja need näevad lihtsalt vinged ja isuäratavad välja :)

  Olete näinud Frozeni multika Queen Elsat?

No kui ei ole, siis vaadake, see on armas ja lastesõbralik. Mina siis lisaks oma kõigile teistele rollidele olen väga tihti Elsa.

Peab lihtsalt seda nime iga peo alguses endale meelde tuletama, sest kui ma lapselt küsin, et "What is your name"?

Siis pean olema kindel, et ei unusta vastata "Nice to meet you,my name is Elsa"

See on pilt peost, kus olid kohal vaid eesti keelt rääkivadlapsed. Minu esimene selletaoline pidu ja täitsa harjumatu oli alguses eesti keelespidu läbi viia, sest kõik põhiväljendid, mängude nimetused ja kõik mu sellega seonduva olen ju omandanud inglise keeles.  

Tahtsin veel seda ka öelda, et sel nädalal tegin oma 297nda peo Austraalias:)!

3 veel ja siis on jälle  põhjust tähistada ;)

 

 

Minu üks püsiklientidest. Saage tuttavaks, minu pisikene sõbranna - Faith (eesti teemalise näomaalinguga :))

 

Igasugust

Mihkel oma uue töökaaslasega Rickiga.

See pilt on tehtud siis kui tööd oli iseenesest palju, aga mingid (omaarust) tähtsad inimesed otsustasid, et üleaega teha ei tohi. No ja siis kaks töömesilast olid pisut nördinud, et tööd teha ei saa, aga väga tahaks :)

 Ja siin on Mihklist saanud piloot.

Teevad tööd vahest ikka nii huvitavates kohtades.

Ja Mihkel õpibki erinevaid ameteid.

Pilti vaadates siis reisijana selles lennukis vist kõige turvalisemalt ei tunneks (aga tundub, et ka piloot oli ise ka veidi segaduses :)

Rääkidest turvatundest, siis peab muidugi Mihlile au andma, et ta julgeb minu kõrval autos reisijana sõita :)

Kui nädalavahetuseti pidudel käin, siis püüan ise tagasi sõita.

Siin on üks pilt sellest, kuidas peale üht pidu, kuhu olin bookitud kui superwoman, samas riietuses rooli istusin ning meid mõlemaid elusat ja tervelt koju sõidutasin :)

Kui nüüd väga ausalt rääkida, et siis mitte alati ei lõppe meie sõit ja kohalejõudmine sellise uhke ja õnneliku ilmega :)

Eelmisel nädalavahetusel lõpetasin peo Five Dockis

(Sellega on mul üks lõbus lugu vahele rääkida. Tegin seal näomaalinguid kui pink Fairy, selliste tiibadega.

Ning kui pidu lõppes ja pereisa mind ukseni saatis (õnneks lapsi eriti läheduses polnud), siis jäin nende tiibadega kuskile üksevõre külge kinni ning kui siis veel ühe sammu ettepoole tegin, rebis see uks need tiivad minu selja peal olevast kummist katki ning mu tiivad jäid ukse külge rippuma :)

See oli lihtsalt nii naljakas :)

Aga kartuses, et lapsed (kes päriselt usuvadki, et päris haldjas (küll võõra aktsendiga) kuskilt oksa pealt kohale lendas) võivad seda näha (ja suure trauma saada :)), siis korjasin oma tiivad ruttu kokku ning sõna otseses mõttes hõljusin sealt kodust välja :)

 

Ühesõnaga, teema juurde tagasi. Five Dock asub üle silla, meie kodust 1 tunni ja viie minuti kaugusel.

Ma mõtlesin, et Mihkel sõidab umbes poole tee ise, üle selle silla ning kui on juba ohutum, siis sõidan ülejäänud tee ise.

Mihkel aga ütles, et pole mul häda midagi ja hakaku aga kohe sõitma..... uuuuuuuuuu.... hilmus .... :S

Aga noh, mis seal ikka, siin hirmsamaidki tegusid tehtud, mis see üks kojusõit ikka ära ei ole ! :)

Hehe, küll nüüd on hea rääkida :)

Sõit algas päris turvaliselt, sain isegi vahepeal kiita, kuni... kuni ühele onklile vist kuidagi autoga ette keerasin, või ma ausalt öeldes täpselt aru ei saanudki, mis ta probleemiks oli. Igatahes jäi ta meie autoga paraleelselt seisma, keris oma akna lahti ja hakkas midagi kõva häälega õiendma.

Mihkel siis pidi ju minu au kaitsma ja pani talle kohe vastu. Ütles, et kas on pime või, et ei näe, et ma õppija olen (L-plaadid autol). Jäägu vait ja sõitku minema!

Sellel oli aga tahtmist palju veel öelda, aga kuna autod tema taga muutusid ka juba närviliseks ja lasid kõvasti signaali, sest kogu liiklus seisis meie pärast, siis sõitis vandused ja kirudes minema.

Ma hingasidn kaks ja pool korda rahulikult sisse ning jätkasin sõitu.

Ikka oma sõiduõpetaja õpetusi korrutades... paiknemine... hehe, see on nii naljakas, kuidas ma ikka aeg-ajalt seda sõna kuulen kui mu auto kas paremale või vasakule vaikselt kalduma hakkab, sest nii palju asju peab ju korraga tegema. Kõiki neid märke vaatama, valgusfoori jälgima, kõik need ristmikud, meeletult autosid, igavene sigimine ja sagimine....

Koju me jõudsime, aga mu käed olid ikka veel suht kramplikult rooli külge kinni klammerdunud :)

Selline sõit siis Five Dockist.

 

Five Dockis viisime kunagi Kaarinaga cooking peo läbi 40nele rüblikule.

Vot see oli üritus, mille lõpus oli hea öelda "huh, hea, et eluga pääsesime :)!!!"

 

Ma nüüd tööle. Ilusat päeva mulle ning head ööd teile :)

Sydney Opera House

Otsustasime Mihkliga minna Sydney Ooperimajja. Muidu oli juba endalgi kuidagi häbivõitu, et niikaua siin linnas elanud ja ooperimaja vaid väljastpoolt näinud ja katsunud.

Nüüd nägime siis ära ka seest. Üks kontserdisaalidest näeb seest välja selline. Pildi kvaliteet pole just suurem asi, aga ma sel jaapani turistide moodi ei klõpsinud ka. Tegin ära ja pilt tuli, nagu ta tuli.

Kuulasime Gurrumul`it kes esines koos sydney sümfooniaorkestriga.

Veidike taustinfot Gurrumulist:

Geoffrey Gurrumul Yunupingu (born 1970) is an Indigenous Australian musician, who sings in the Yolngu language.

He was born blind, has never learned Braille and does not have a guide dog or use a white cane. Yunupingu speaks only a few words of English, and is said to be acutely shy.

He plays drums, keyboards, guitar (a right hand-strung guitar left-handed) and didgeridoo, but it is the clarity of his singing voice that has attracted rave reviews. He sings stories of his land in both languages (Gälpu, Gumatj or Djambarrpuynu, all Yolŋu Matha) and English.

In 2008 Yunupingu was nominated for four ARIA awards, winning the awards for Best World Music Album and Best Independent Release. He also won three Deadlys, winning for Artist of the Year, Album of the Year for Gurrumul and Single of the Year for "Gurrumul History (I

Critics have heaped praise on the singer, describing his voice as having "transcendental beauty". Elton John, Sting and Björk are among his fans. When asked what he would do with any money he makes, he suggested it will go to his mother and aunts, following the Aboriginal tradition of sharing wealth.

Gurrumul playing at the West Coast Blues & Roots Festival (2011)

In 2012 Gurrumul was one of the contributing vocalists on Gary Barlow's commemorative single 'Sing' for Queen Elizabeth II's Diamond Jubilee celebrations, which features artists from across the Commonwealth.

Yolngu are deep thinking philosophical people. The words in the song refer to many families sitting together on the beach looking to waves and sea, the horizon, contemplating.

 

Kontsert oli muidugi võimas, me mõlemad jäime väga rahule.

Gurrumul on siis pimeda aborigeenina sündinud lihtsalt taevaliku häälega laulja. Lugude vahepeal näidati suurel ekraanil filmi aborigeenide elust,nende traditsioonidest, samuti intervjuusid Gurrumuli perekonna liikmetega. Väga hinge minev kontsert oli.

Kui aga rääkida teistest detailidest, siis lihtsalt shokeeriv oli vaadata, mis riided inimestel seljas olid.

Kui me kodus end sättisime, tahtsin esialgu panna musta kleidi, mille peale Mihkel mind altkulmu vaatas ja ütles, et no misasja, "Ooperimajja pannakse selga ikka palju uhkem kleit kui see mis sul seljas on". 

Ma siis mõtlesin, et küllap on tal õigus ning panin selga maani tumesinise kleidi, et ikka viisaka inimese moodi välja näha. Võtsin kaasa ka salli (igaks juhuks kui  külm peaks hakkama).

 Külm ei hakanud, aga salli panin ikka ümber!

Imesta või ära imesta, aga me jõudsime kohale tervelt 15 min enne kontserdi algust. Alguses mõtlesin, et oleks võinud minna bussiga ja säästa end linnas parkimise vaevast (ja raha äraandimsest). Mihkel oli aga pigem seda meelt, et kui juba ooperisse minna, siis peab ikka kuivalt kohale jõudma (Sydneys on lihtsalt kuu aega järjest vihma kallanud). Mul poleks vihmavarjuromantika vastu küll midagi olnud, aga vahel (vahel isegi tihedamini) tuleb ikka otsustamine meesterahvale jätta :)

Ühesõnaga läksime ikka autoga, aga parklasse jäetud 42 dollarist oli küll jube kahju...

Oskavad ikka häbenemata küsida.

Jõudsime vähemalt kohale niipalju varem, et saime maja seest uudistada ning enne kontserdi algust juttu rääkida ning inimesi jälgida. Väga paljudel inimestel olid koheselt oma nutitelefonid väljas ja siis klõbistasid seal, kes istus Facebookis, kes tegi kõike muud peale selle, et oma ema, isa, lapse, abikaasa või sõbraga inimlikult suhelda. Kurb, aga tõsi.

Me rääkisime juttu ja see oli tore.

 

 

Russell Crowe

Niisiis, astusin ma mingi aeg tagasi ühe kino liikmeks.

Eelmisel nädalal potsatas mulle siis postkasti üks huvitav pakkumine.

Broadwayl asuvas HOYTS`is linastub teisipäeval (2. september) uus film The Water Diviner

 

Ja see pole isegi mitte esilinastus, vaid kuidas seda nüüd öeldagi, eelnäitamine.

Kinipiletid saime Mihkliga tasuta, vastutasuks küsiti filmi kohta arvustuse kirjutamist, sest võimalik, et arvustuste põhjal filmi veel hiljem veidi lihvitakse.

 

Mõtlesin, et miks mitte, igati põnev ju :)! Sellest mulle piisas, et peaosatäitja on Russell Crowe, rohkem uurima ei hakanudki, sest selline näitleja juba endale kräpis filmis näitlemist lubada ei saa:)

 

 

 

Kui kohale jõudsime, siis võeti meilt ära kõik metallist esemed, samuti telefonid ja muud tehnika vidinad, millega võiks kas salvestada või pildistada.

 

Film oli tore! Rohkem ei tohi midagi öelda, kuna kirjutasime alla lepingiule, et ei räägi kellelegi ei sisust ega ühestki muust filmi puudutavast detailist. Meie olime eile esimesed inimesed maailmas (no muidugi kõigi teiste kinosaalis viibijatega), kes seda filmi nägid.

Pärast filmi kirjutasime siis arvamuse, Mihkel tegi seda kohe eriti põhjalikult, muudkui kirjutas ja kirjutas. Kuna mulle antud pastakas oli kehvavõitu, siis ma nii tubli polnud, filmiga jäin aga väga rahule :)

 

Läksime siis trepist alla, et lõpetada oma õhtu ühes aasia söögikohas Broadwayl, kus lubasin Mihklile õhtusöögi välja käristada.

Kinosaali fuajees oli palju sagimist. Esimese hooga arvasin, et ju siis jagatakse midagi tasuta, mingeid meeneid või nänni, miks need inimesed muidu nii ärevalt käituvad!??

 

Ja siis ütles Mihkel, vaata, härra on isiklikult kohal :)!!!

 

Ma ei osanud esimese hooga oma silmi uskuda!

 

Ja oligi! Oli päris kurnatud, aga talle loomuliku, väga sõbraliku olekuga.

Püüdis ikka vastu pidada kõigile neile pildistamise soovidele ja pildil head, rahulikku nägu teha.

 

Mihkel siis ütles, et me pole nagu teised, me ei hakka teda pildistamisega tüütama, aga jutu tahaks temaga rääkida küll :)

 

Kuidagi äkki olimegi temal nii lähedal, et avanes võimalus temaga vestelda. Esimene oli Mihkel, surus temal kõvasti kätt, patsutas õlale ja vahetas temaga ikka paar lauset.Ütles midagi, et ta näitleb ausalt ja Mihklile omaselt viskas lõpuks mingi killu ka sekka :)

 

Ja siis oli minu kord. Keskendusin talle silma vaatamisele. Oeh, millised siirad ja head silmad! :) Surusin tal kätt, mille oma teise käega katsin, ütlesin, et tal on väga hea näitleja ja mul oli suur au tema uut filmi vaadata ning temaga kohtuda.

Soovisin talle palju jõudu, tervist ning jaksu näitlemises!

 

Milline eriline tunne see oli!

Jäädvustasin ja salvestasin iga hetke endasse.

Ta jättis väga hea ja sooja tunde.

 

Jalutades mööda hilisõhtust Brodwayd rääkisime veel pikalt sellest kohtumisest ja kui sügava tunde see jättis. veel pragugi meenutades ja sellele mõeldes, tekib naeratus näole :)