Otsustasime Mihkliga minna Sydney Ooperimajja. Muidu oli juba endalgi kuidagi häbivõitu, et niikaua siin linnas elanud ja ooperimaja vaid väljastpoolt näinud ja katsunud.
Nüüd nägime siis ära ka seest. Üks kontserdisaalidest näeb seest välja selline. Pildi kvaliteet pole just suurem asi, aga ma sel jaapani turistide moodi ei klõpsinud ka. Tegin ära ja pilt tuli, nagu ta tuli.
Kuulasime Gurrumul`it kes esines koos sydney sümfooniaorkestriga.
Veidike taustinfot Gurrumulist:
Geoffrey Gurrumul Yunupingu (born 1970) is an Indigenous Australian musician, who sings
in the Yolngu language.
He was born blind, has never learned Braille
and does not have a guide dog or use a white cane.
Yunupingu speaks only a few words of English, and is said to be acutely shy.
He plays drums, keyboards, guitar (a right hand-strung guitar left-handed)
and didgeridoo, but it is the clarity of his singing voice that has attracted
rave reviews. He sings stories of his land in both languages (Gälpu, Gumatj or
Djambarrpuynu, all Yolŋu Matha) and English.
In 2008 Yunupingu was nominated for four ARIA awards,
winning the awards for Best World Music Album and Best Independent Release. He
also won three Deadlys, winning for Artist of the Year, Album
of the Year for Gurrumul
and Single of the Year for "Gurrumul History (ICritics have heaped praise on the singer, describing his voice as having "transcendental beauty". Elton John, Sting and Björk are among his fans. When asked what he would do with any money he makes, he suggested it will go to his mother and aunts, following the Aboriginal tradition of sharing wealth.
_(5648205981).jpg)
In 2012 Gurrumul was one of the contributing vocalists on Gary Barlow's
commemorative single 'Sing' for Queen Elizabeth II's Diamond Jubilee
celebrations, which features artists from across the Commonwealth.
Yolngu are deep thinking philosophical people. The words in the song refer
to many families sitting together on the beach looking to waves and sea, the
horizon, contemplating.
Kontsert oli muidugi võimas, me mõlemad jäime väga rahule.
Gurrumul on siis pimeda aborigeenina sündinud lihtsalt taevaliku häälega laulja. Lugude vahepeal näidati suurel ekraanil filmi aborigeenide elust,nende traditsioonidest, samuti intervjuusid Gurrumuli perekonna liikmetega. Väga hinge minev kontsert oli.
Kui aga rääkida teistest detailidest, siis lihtsalt shokeeriv oli vaadata, mis riided inimestel seljas olid.
Kui me kodus end sättisime, tahtsin esialgu panna musta kleidi, mille peale Mihkel mind altkulmu vaatas ja ütles, et no misasja, "Ooperimajja pannakse selga ikka palju uhkem kleit kui see mis sul seljas on".
Ma siis mõtlesin, et küllap on tal õigus ning panin selga maani tumesinise kleidi, et ikka viisaka inimese moodi välja näha. Võtsin kaasa ka salli (igaks juhuks kui külm peaks hakkama).
Külm ei hakanud, aga salli panin ikka ümber!
Imesta või ära imesta, aga me jõudsime kohale tervelt 15 min enne kontserdi algust. Alguses mõtlesin, et oleks võinud minna bussiga ja säästa end linnas parkimise vaevast (ja raha äraandimsest). Mihkel oli aga pigem seda meelt, et kui juba ooperisse minna, siis peab ikka kuivalt kohale jõudma (Sydneys on lihtsalt kuu aega järjest vihma kallanud). Mul poleks vihmavarjuromantika vastu küll midagi olnud, aga vahel (vahel isegi tihedamini) tuleb ikka otsustamine meesterahvale jätta :)
Ühesõnaga läksime ikka autoga, aga parklasse jäetud 42 dollarist oli küll jube kahju...
Oskavad ikka häbenemata küsida.
Jõudsime vähemalt kohale niipalju varem, et saime maja seest uudistada ning enne kontserdi algust juttu rääkida ning inimesi jälgida. Väga paljudel inimestel olid koheselt oma nutitelefonid väljas ja siis klõbistasid seal, kes istus Facebookis, kes tegi kõike muud peale selle, et oma ema, isa, lapse, abikaasa või sõbraga inimlikult suhelda. Kurb, aga tõsi.
Me rääkisime juttu ja see oli tore.
No comments:
Post a Comment