Ja ongi käes juuni!

Avastasin just, et eelmine postitus sai ülesse eelmisel kuul, pole just kõige nobedam kirjutaja, aga samas, on nii nagu on!

Kõige olulisem sündmus oli Mihkli sünnipäev, mida tähistasime ikka väga põhjalikult ja pikalt :)

Sünnipäevalaps sünnipäevahommikul oma kingitusi avamas.

Oi ta sai ikka palju nodi, aga ta on tubli ka olnud ja kõik ausalt välja teeninud :)

Tegime sünnipäeva puhul igasuguseid põnevaid asju, mida enne teinud ei olnud, seega sünnipäevalaps sai end erilisena tunda ja see on kõige tähtsam!

Täna on 25. juuni. 7. juulil maanduvad sydneysse onu Ain ja tädi Karin, teeme usinasti ettevalmistusi ja oleme väga põnevil :)

Alati kui meile külalised saabuvad, tähendab see meile puhkuse algust ja selle võtame me suurima heameelega vastu :)

Muidu on meil kõik endine ja suuri, väga põrutavaid uudiseid ei ole.

Ma naudin endiselt pidude läbiviimist. Ülemus ükspäev küsis, et kas juba väsinud ei ole nendest? Loomulikult on paremaid ja halvemaid päevi, nonda ka pidudega, aga üldiselt on see ikka superfantastika :) Sealt saab nii palju head ja positiivset ja siirast energiat, et vajan seda juba kui sõltlane. Neljapäevaks on juba tunne, et võiks juba nagu peole minna. Reedel teen ettevalmistusi ja laupäeval hakkab trall uuesti pihta. Pühapäeva õhtuks on isu läinud ja nädal aega sab jälle kosuda!  Sel laupäeval läheb queen Elsa 454 peole! Tahaks selle numbri 500 ikka kätte saada :)

Mõned perekonnad võtavad mind juba kui pereliiget. Pärast Livvy pidu üle-eelmisel nädalal ütles ema, et pärast tööpäeva võiksime Mihkliga neile külla tulla, veini jooma :) Mõne pere juures olen käinud juba 4ndat korda. Ükskord postitasin foto belly paintingust, mille ühele rasedale neiule tegin. See oli väga eriline joonistamine. Sest kui ma kõhule joonistasin, siis kõhuelanik poksis teiselt poolt vastu, väga armas :) Nüüd sai Jack 1. aastaseks ja mind kutsuti peole entertaineriks. Kahjuks oli mul juba peobuuking olemas, seega ma osaleda ei saa, aga see mote tekitas nii hea tunde, sest mõnde lastega tutvun juba looteeas ja siis juba ta istub minu ees, et näomaalingut saada. Nii juhtus hiljuti Almaga. Tavaliselt tegin tema õele, Charliele näomaalingut ja paitasin aeg-ajalt ka Natalie kõhtu. 2 nädalat tagasi joonistasin juba Charlie õele Almale lilli põsele, 1. sünnipäeva puhul :) Tore on näha neid kasvamas ja nii paljud tunnevad mind ära, õues, poes... "Look Mommy, our queen Elsa is there.. :)".

Naljakas lugu juhtus ka paar nädalat tagasi Mona Vale baaris. Läksime Carmeni ja ta sõpradega õhtust sööma sinna ja siis tuli mul meelde, et olin oma mantli unstanud sissepääsu juurde. Läksin sellele järele, aga seal seisis suur kamp inimesi, paar naist ja umbes 10 meest. Ma vabandasin viisakalt ja soovisin mööda minna, kui üks mees järsku mind tervitas, rõõmsalt põsele musi tegi ja kõva häälega üle baari hüüdis, hey, this is our queen Elsa :)!!! Hakkas mind oma sõpradele tutvustama ja rääkima, et kui toreda peo me ikka ükskord maha pidasima ja kui... heh. See oli tõesti üks tore ja meeldejääv pidu ja minule eriti sellepärast, et tegelt keerasin paraja käki hajameelsusest kokku ja võimlesin ikka sajaga peol, et seda heastada. Ma sellel äparduselt pikemalt nüüd ei peatukski, mis sellest ikka enam rääkida, kõige tähtsam, et sünnipäevalaps oli pärast pidu öelnud, et ta on nii õnnelik, et ma tulin ja deklareeris seda kui paremat pidu üldse!

Eelmisel nädalal tegin aga pidu Isobelile. Ta oli hästi tagasihoidlik 3aastane tüdruk, kes alguses lausa kartis mind ja kais minult ringiga mööda. Näomaalingust polnud juttugi. Lõbustasin siis tema sõpru ja andsin talle aega. Vaikselt igal võimalusel püüdsin talle aga ligi hiilida ja sõprust teha. Mingil hetkel sain ta oma poolele ja siis ta juba oligi mul süles, jess, MISSION SUCCESSFULLY ACCOMPLISHED! Kui ma siis end minekule sättisin, siis tuli Isobel minule koos oma ema ja isaga head aega ütlema. Ma siis küsisin, et kas ta jäi oma peoga rahule ja ta kuidagi teatas, et ta armastab mind ja on õnnelik! Kui ema seda kuulis, siis hakkas ema nutma...

See oli väga emotsionaalne hetk. Kui sellest Mihklile rääkisin, siis Mihkel ütles, et vähemalt teenisin ma vanemate silmis oma teenistuse välja :) Ühest emotsionaalsest juhtumist tahtsin veel rääkida, mis mul hinge jäi. See on kahjuks aga väga-väga kurb....

Üks mees entertainer Jonathan postitas hiljuti ühe teate. Nimelt oli ta hiljaaegu käinud kui Spiderman ühe poisi sünnipäeval, poiss oli välimuse järgi u 6aastane. Spiderman oli poisi vaieldamatu superhero! Pidu läks superhästi ja kõik oli väga tore... kuni siis sai Jonathan poisi emalt kirja, et poiss suri hiljuti... Kuna Jonathan oli Supermanina tema elus väga erilisel kohal, siis palus ema Jonathani Supermani kostüümis poisi matustele tulla ja ta viimsele teekonnale saata.. Poiss maeti ka supermani kostüümis...

Oh jumal, ma pole sellise olukorra peale kunagi mõelnud... Kuidas käituda? Minemata ei saa jätta, minna on ka väga raske.. JUBE! See mõte tegi mind väga kurvaks.. Nägin siis hiljem selle ema postitust Facebookis, kus ta tänas Supermani ja matusepäeval oli juhtunud midagi väga erilist. Just siis kui Superman kirstukaane kinni pani, tuli välja väga ere päike, mis valgustas seda kirstu.. Vot selline lugu!

Igasugust, magusat ja soolast! (ja siis jälle magusat :))

Vaatsin siin albumis ringi, et mis mälestisi siit ka leidub lähiminevikust?

Ja igakord kui Dropboxi lahti teen, siis on see pilt mu sime ees, Anne lõunasöök :) Pole üldse eputamiseks ega uhkeldamiseks mõeldud, lihtsalt kirjutan sellest, mis hetkel mõttes ja praegu on mul mõttes midagi magusat ja kaloririkast :)

Ühesõnaga, püüan oma mõtted nüüd sellelt minema saada :) Nii, järgmine teema!

Hihi, nii hästi mul see siis õnnestuski :)! Päriselt, ausalt hakkasin otsima mõnda pilti, mida lisada, et siis mingi jut juurde kirjutada ja mis ma teha saan, kui järgmisena jäid silma viineripirukad ja juustupulgad...oeh, eelmises elus surin vist näljasurma... Loodetavasti seekord läheb pisut paremini :)

Ok, uus katse.. vaatame, mis seekord silma jääb?

Näedsa, kaelkirjakud! :)

(Kui nüüd 100% aus olla, siis leidsin ühe napoleoni tordi pildi, aga kui ma selle oleks üles riputanud, siis poleks te mind uskunud enam, vaid arvaksin, et ajan teile jahu kõrva :)

Nii et siis, kaelkirjakud :)

Aga mida nendest kirjutada? Olen vist jälle veidi jännis. Proovin veel.

Ok, teema leitud, minu sünnipäev, millest nüüd on küll poolteist kuud möödas, aga noh, ega siin ju mingeid reegleid ole, et mis järjekorras millesti kirutama peab, või ei pea.

Tahtsin sel aastal sellist teistsugust tähistamist, kultuurset ja ilma suure kärata.  Otsustasin, et läheme kontserdile. Just sel päeval oli Capitoli teatris kontsert- türgi orkester. Sinna tahtsin minna :)!

Veidi "siil" olin ka, Mihkel naeris ikka kõva häälega kui talle rääkisin. Mõtlesin, et päris õige poleks vist siin kirjutada, et mis ma täpselt tegin, et need piletid saada (pean ikkagi oma mainet hoidma ju :)), aga lõpptulemus on see, et saime 2 VIP piletit, esiridades ning veel tasuta :)

Kontsert oli oivaline, nautisin seda iga oma kehaosaga, väga ilus, professionaalne, andekas, rütmikas ja läks otse hinge. Vahepeal näitas taustaks suurelt ekraanist pilte Tprgist ja nii suur oli äratundmisrõõm, sest nii paljudes kohtades olen ise käinud, nii palju mälestusi, nostalgia. Oh, ajaga olen ikka väga emotsionaalseks muutunud :)

Mihkel oli samuti kontserdiga väga rahul ja kui juba Mihkel ütleb muusika kohta hea, siis see nii ka on, saab uskuda ja usaldada :)!

4. Märtsi veetsime kahekesi, mõni päev hiljem saime kokku mu Isla ja Callumiga ning käisime söömas tai sööki.

No ma ei tea, kuidas see jut küll kogu aeg iseenesest söögile kisub? Ausalt, ma... ah, mis seal ikka!

Ma kinkisin Islale ka kingituse, tema möödunud sünnipäeva puhul, omatehtud padja. Ise sain oma sünnipäeva puhul ilusa valge kiviga kõrvarõngad (need panin kohe päras selle pildi tegemist ka kõrva).

Olen küll juba tänanud kõiki meelespidamise ja kingituste eest, aga kunagi pole häid sõnu liiga palju, nii et suur tänu veelkord ja pealegi lõpuks sain kätte ja ema ja isa kingituse - pääsme 4 päevasele Bodypaintingu kursusele/konverentsile, mis toimub Augustis :) AITÄH!!!

Tumm entertainer :)

See lugu on nii kurb kui naljakas samaaegselt, nii et ma pole vastu kui see, kes seda loeb, tunneb mulle pisut kaasa või naerab laginal, mõlemad variandid on võrdväärselt OK :)

Niisiis, alguse sai kõik sellest, et ühel õhtul sain tiba külma ja järgmisel päeval tegin 2 pidu järjest kus pidin hästi palju häält kasutama. Õhtul koju jõudes tundsin, et midagi on valesti. Igaks juhuks tahtsin ennetada halvimat ja palusin Mikul mind sinepiplaastritega üleni plaasterdada, mida ta ka tegi, ainult, et nende plaastrite eluiga lõppes juba 2014. aastal, seega peale epilatsioonirõõmu, mis kaasnens nende ära tõmbamisega, mingit tulemust ei ilmnenud :)

Emadepäevhommikul ärkasin, nagu ikka, juuksed sorakil ja silmad uniselt krõllis, ainus erinevus oli selles, et piksugi häält ei tulnud, isegi häälega haigutada ei saanud :)

Okou... mis nüüd saab? Mul oli buukitud 4 tunnine emadepäevapidu kuskil kaugel pärapõrgus.. ära ei saa jätta, sest firma ei leiaks eluilmaski uut entertainerit asemele. Mõtle, Anne, mõtle... ok, mõtlesin, teen ära, ilma hääleta!

Mihkel oli väga vastu ja ütles, et ma ei kannata mitte hääle puuduse, vaid ajumahu vaesuse käes :)

Kirjutasin oma firmasse, teavitasin neid olukorrast ja ütlesin, et ma pole haige, ehk pole kellelegi ohtlik, lihtsalt tumm, lihtsalt ei tule häält!

Palusin klienti teavitada, et teen 4 tundi tööd ära, näomaalinguid tehes ja õhupalle keerates, aga ma ei räägi.

Kliendil polnud mud võimalust kui nõustuda, sest uut inimest poleks nad nagunii saanud.

Niisiis, võtsin teekonna ette. Pakkisin end korralikult sisse ning alustasin bussi ja rongisõitu Belmore. Jõudisn kohale, näitasin  receptionis olevale neiule oma telefonist inimese nime, kellega pidin kohtuma. Inimene tuli naeratades ja ütles, et teab minu olukorrast. Näitas mulle ette minu töökoha ette ja 4 tundi läks käima nüüd.....

Tuli esimene laps, kes ütles, mida tal vaja on ja kõik läks hästi, esimesele järgnes teine ja teisele 30s. Lapsed nagu ikka ütlesid, mida soovivad. Kõik üldiselt sujus. Vahepeal jätsin vist veidi crazy mulje, sest kui mõni laps küsis midagi, siis üritasin temaga omamoodi viiplema hakata :)

Mõnele vanemale midagi kähisedes vabandades sosistasin. Inimesed said aru, enamasti :)

Päris huvitav kogemus. See tundub nii loogiline ja iseenesest mõistetav, et kui tahad midagi öelda, siis ütled, see tundub nii loogiline ju!

Mõistad alati millegi väärtust siis kui sellest ilma jääd, loogiline samuti.

Ühesõnaga selle nelja tunni jooksul oli päris mitu värvikat juhtumit, aga üldiselt olin endaga väga rahul ja uhke, et selle läbi tegin ja võib isegi öelda, et päris edukalt. Tegin isegi pool tundi omast ajast tööd üle, sest lapsed ei saanud otsa, nagu ka nende tahtmised :)

Kui lõpuks sealt ära sain, siis istusin rongi ning mõtlesin, et vaatan Tabletist, mis Mihkel mulle kinkis, filmi. Kahjuks sai aga poole tunni pärast aku tühjaks, ning pistsin selle kotti. See oli ka viimane kord kui seda nägin. Mu kotti murti sisse ning varastati mu roosa abimees ära...

Märkasin seda alles kui koju jõudsin.

Olin väga kurb, sest see on tõesti ebaõiglane. Ronin tummana emadepäeval, kui kõik puhkavad ja pidutsevad, tööle, et teenida väike lisaraha, teen selle kogu tralli läbi ja siis kannan nii suurt kahju, mida pean veel pikka aega tagasi teenima. Selle asemel oleks võinud ju Mihkliga pühapäeva nautida, kuskile ilmatumalt kallisse restorani sööma minna ja laristada ja oleks ikka plussi jäänud... ebaõiglane!

Ok, mis siin ikka hädaldada, nii on ja tuleb edasi tegutseda. Mul pole küll häält, aga vähemalt käed ja jalad töötavad, nii et kõik hästi ja elu ilus :)

Sel ööl magasin halvasti ja haletsesin end. Hommikul otsustasin, et nüüd on kõik, uus päev algas ja tuleb edasi toimetama hakata. Tuleb vahetada paroolid ja muud asjad, helistada politseisse. Leidsin numbri, hakkasin valima... kui meenus, uuups, ma ei saa ju RÄÄKIDA!

Heh, see väike pisiasi läks juba meelest :)

Ok, mõtle Anne, mõtle! kuidagi need inimesed saavad ju hakkama, kes ei saagi rääkida? PS! Meiliaadressi polnud, seega kirjutada ei saanud.

Leidsin siis mingid juhised tummadele, hakkasin uurima, ise pool naerdes, pool ropendades (endamisi), need juhised olid aga nii keerulised, et lõin peagi käega.

Sain mingi tagasiside lehel jätta oma teate, kuigi kuna mul kindlustust pole, siis võimalus see kuidagi tagasi saada on imetilluke.

niisiis, sain vastuse:

Dear Ms Ilves

Thank you for taking the time to contact the NSW Police Force Customer Assistance Unit.

Unfortunately reports of crime cannot be made via email. You can report the loss/theft of your property to your local Police or to the Police Assistance Line (PAL) on 131 444 (24/7). For interstate callers we have a toll free number 1800 725 631.

Regards Jim
NSWPF Customer Assistance Unit
email: customerassistance@police.nsw.gov.au
Ph: 1800 622 571
Mail: PO Box 3427, TUGGERAH. 2259
12 May 2015

No ja kuidas siis kõnevõimetud inimesed peaksid kuriteost teavitama, kui ainult helistades saab???
..............................

Eile, 11. mail, sai minu onu 70. aastaseks :)

Palju õnne Volodjale!

Mõtlesin, et saadan talle kirja, ta jõudis aga ette ja helistas mulle Skype.... eh, no ma ei saa ju rääkida!?

Katkestasin kõne ja saatsin kirja. Ema oli mul ka Skypes. Ema oli mu olukorrast juba eelnevalt teadlik, seega palusin emal Volodjale selgitada, et ma pole ülbik, lihtsalt tumm :)

Sellele järgnes väga põnev seiklus, mis mind siiani naerma ajab :)

Ema liitis mind kolmik videokõnega, nii et samaaegselt pidasime vestlust kolmest riigist: Eestist, Venemaalt ja Austraaliast.

Nemad rääkisid ja mina naeratasin, või siis vahepeal kirjutasin. Ema oli naljakas ja muidu rõõmustas, et nii tore, ta võib oma tütart õpetada nii palju kui süda lustib, aga mitte mingeid vastuväiteid ei kaasne, täielik vaikus :) hihi, see oli päris naljakas :)

Meie videokõne kestis ikka päris pikka aega, mingil hetkel läksid meil kõigil kordamööda kõhud tühjaks. Volodja ütles, et läheb teeb omale ühe võiku, ema siis otsustas, et tal on kana ja maasikaid, minul mustikatorti. Kõik suundusime oma eri riikides oleva külmiku juurde ja kohtusime taas hea ja paremaga arvutiekraani ees :)

Volodja sööb võileiba, ema maasikaid ja ma mugin mustikatorti :) Väga armas minu hommik ja nende südaöö!!! :)

Siinkohal soovin ka kõikidele emmedele ilusat EMADEPÄEVA! Tublid olete :)

Head aega!

 Head aega Warriewoodi maja :)

Warriewoodis algas meie Austraalia elu ning siia jääb palju mälestusi, naeru ja ka pisaraid. 

Kunagi keegi, minust palju  targem inimene ütles "Ei ole häid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Targad sõnad (kindlasti naisterahva poolt öeldud :))

 Viimane laadund treileriga, siis reisisid kapid ja diivanid

 Kõige viimase sõidu tegime veel aga Mihkli tööautoga, mis oli no nii täis pakitud, et sinna poleks enam sidrun ka vahele mahtunud

Vot nii tühjaks meie kodu jäigi :)

Tormine Sydney (22 aprill 2015)

Tere taas. Istun oma uues kodus ning välja ei kipu, õnneks ei ole täna sinna ka asja (vaene Mihkel, kes täna hommikul pidi sellistes tingimustes jälle tööle sõitma).

 

Mitte ei räägi ma ilmast, sest millestki must pole rääkida, aga see ilm siin on tõesti märkimisrväärne :)!! Praegu on juba neljas päev järjest, kus kallab 24/h, ilma isegi 5 minutilise pausita, kogu aeg. Eile just mõtlesime Mikuga, et kuidas see vesi seal taevas otsa ei saa?

Ühes piirkonnas sadas 4 tunniga 240 mm vihma ehk ühe ruutmeetri kohta 240 liitrit vett

See kogus, mis kogu aeg non-stop alla tuleb, on tohutult suur. Inimesed postitavad pilte oma garaazidest, need meenutavad pildi pealt muidugi hohkem basseini kui miskit muud.

Mõned faktid:

8 inimest sai surma ootamatutes üleujutustes ja autoõnnetustes. Üks 86-aastane proua otsustas hommikul poodi piima järele minna, vaatamata naabrite vastuseisule. Olles autokolonnis tõusis ootamatult veetase ning uputas ta auto. Kahjuks ei jõudnud teised liiklejad teda õigeaegselt autost päästa.

22. aprilli seisuga on tekitatud üle $200 miljoni dollari eest kahju. Mõnes kohas viis vesi terved majad ära.

Sydneys pandi kirja suurim laine 28 aasta jooksul, mis oli tervelt 14.9 meetrit kõrge.

Tormi fotod ja fatid on Jake Ferra Austraalia blogist.

Põnev igatahes olla ka selliste loodusjõudude tunnistajaks. Ja mul siin hetkel pole viga midagi, lürbin oma rohelist teed ning söön shokolaadi. Muideks, shokolaadi tuleb siin osta alati pärast pühade möödumist, sest siis kõik üle poole odavam. Praegu näiteks söön lihavõtete üllatusmunasid, mis ülisuure soodukaga müüki pandi. Jaanuaris ja veebruaris mugime me suure isu ja mõnuga jõuluvanasid ning hammustame neil kraksti päid otsast :)

Mul praegu villased sokid jalas, aga kui ka nendest väheks jääb, siis mul on siin radikas, mille süümepiinadeta sisse lükkan. Eile näiteks istusime Mihkliga mingi aeg elektrita, küünlavalgel J

Tõin vahepeal köögist uue üllatusmuna ning räägin veidi meie uuest kodust.

Nüüd oleme lõplikult sisse kolinud. Pärast seda kui olime lepingule alla kirjutanud, siis maksime 3 nädalat üüri mõlemas kohas. Nii siin, North Manlys, kui ka Warriewoodis (see oli meie eelmise majaperenaise nõue, et tal oleks palju aega omale uued üürnikud leida ning et ta mingil juhul grammigi raha ei kaotaks). Jumal temaga, ma püüan enam mitte vihastada. Igal Mihklil on oma õiglane, väljateenitud oinapäev.

Ma keskendun nüüd vaid positiivsele, oma kodule, see tekitab rahu. Hea on tulla, hea on olla ja pole üldse hea ära minna J Praegu oleme kahekesi ja eks kolmetoalise majaosa üüri maksmine käib küll veidi üle jõu, aga nii hea on praegu olla kahekesi! Keegi ei õienda, et telekas mängib liiga valjusti või et minu tehtav kalasupp kellegi oksele ajaks :)

Arvatavasti peab peale täielikku sisseseadmist leidma omale üürilised, aga praegu naudin seda luxust, olla kahekesi!

Kolisime me Mikuga kahekesi, sellest ma juba eelmine kord rääkisin. Peale seda soetasime ka külmiku, pesumasina, mikrolaineahju, kirjutuslaua ning suure puidust laua kuue tooliga. Need on suuremad ostud ja õnneks kõige kulukamad asjad nüüd olemas. Veel vaja osta triikraud, triiklaud, tolmuimeja, veel mõned potid-pannid-taldrikud, muruniiduk ning trimmer.

Lisan ka mõned pildid kolimsiprotsessist.

Siin läks meil juba ikka päris kiireks :)

Palju kaste tagaplaanil ja tulemas on lisa :)

Selle tühjakoha peal oli kunagi voodi :)

 Ok, nüüd asi naljast kaugel. Praegu oli meil siin mingi maavärin. Järsku värises põrand ja arvuti ja selline põmakas oli, nagu kukuks lagi mulle kohe kaela. Helistasin ruttu Mikule ning ütlesin, et kui õhtul enam ei näe, siis oli tore teda siin ilmas tunda. Teile jääks siis minu blogipostitus J Lähen toon endale ruttu veel ühe shokolaadimuna, et ikka vähemalt kõhul pidu oleks :)

 

Lõpuks ometi, oma KODU!

Tundub veel endalegi natuke uskumatuna :)

Ma olen seda uut pesa otsinud vahelduva eduga ligikaudu kaks aastat. Mihkel vähem. Väga intensiivselt koos viismased kuud, aga seda nii intensiivselt, et iga nädalavahetus käisime inspektsioonidel ja vahepeal pidime leppima päris valusa EIga. Nüüd on see õige leitud :)

Positiivse vastuse saime eelmise teisipäeva hommikul. Maakler ütles, et otsustusprotsess võttis tavapärasest palju rohkem aega, sest selle majale oli nii palju tahtjaid ja soovijaid.

Mihkel võttis töölt vaba päeva ning juba kolmapäeval käisime paberitele alla kirjutamas, maksime ära ka tagatise ning ühe kuu üüriraha.

Neljapäeval ma usinasti pakkisin. Meil oli piisavalt kaste, sest Mihkel oli neid juba eelnevalt varunud. Teadsime, et ühel päeval me ometi selle jah vastuse saama peame. Ja jõudsime ära oodata.

Reedel oli püha, seega saime ka sel päeval koos pakkida.

Laupäev oli väga intensiivne, kohati isegi väga, aga saime hakkama.

Tõusime umbes seitsme paiku. Peale kaheksat saime kokku kinnisvarabüroos asjapulkadega, kes meile ulatasid majavõtmed, meie uue kodu võtmed!

Kiusatus kohe ust avama sõita oli suur, aga kõik omal ajal, sest laupäeval oli mul kaks üritust. Esimene neist ligi 80 kilomeetrit Sydneyst eemal. Sõitsime Erinasse ja kus hakkas vihma kallama... huh, nagu ämbrist. Üritus oli õnneks sees, aga kuni ma sinna jõudsin, olin juba päris lige märg.

Esimene töö tehtud, algas sõit teisele peole. Mihkel pani mind maha ja ise sõitis haagiskäru laenutusse. Plaan oli järgmine: sel ajal kui mina pidu teen, rendib tema käru, laeb juba eelnevalt pakitud asjad peale ning tuleb mulle järele, et koos koju sõita ja asjad maha laadida.

Kui mul pidu lõppema hakkas, saatis Mihkel sõnumi ja teatas, et ei jõua mulle järele, sest vihma nii jubedasti kallab ja kogu pealelaadimine selle võrra venib (tuli osta ka lisa kate ja muu jama. Samuti ei lubanud meie pragune majaperenaine garaazi ust täiesti lahti teha, sest tema mootorratas ei tohi gaaraazis olles soolast õhku saada. Seega Mihkel pidi nende pakkidega roomama ja nikerdama).

Ühesõnaga ma juba õudusega mõtlesin, kuidas ma sealt Seaforthist selle jubeda vihmaga kuskile liikuma hakkan kui äkki tuli peo tellija ning ütles, et lastel on minuga nii lõbus, et kas ma oleksin nõus veel lisatunni töötama :)?

No aga loomulikult ja kui suurima heameelega :)!!!

Läks sellevõrra hästi, et see oli täpselt see aeg, mida Mihkel vajas laadimise lõpetamiseks ning jõudis mulle täpselt järele. 

Parkisime kär garaazi, et saaksime asju nõnda sisse tuua, et nad läbimärjaks ei saanud. Ma näen välja nagu ikka ehtne töömees õigetes kolimisriietes :) aga mis sa teed, kui tuleb raha teenida ja kolida praktiliselt samal ajal, ikkagi eesti naine :)

Tänan kõiki taevajõude, kes selle päeva samal ajal nii meeldivaks kui ka äärmiselt seiklusrikkaks ja katsumusterhkeks muutsid :)

Jõudsime lõpuks koos koju. Suureks puhkuseks polnud aega, pidime hakkama asju sisse tooma. 

Selline superman mul siis North Manlys nüüd :)

Kena perekond, üks pool töötab nädalavahetuseti superwomanina ning teine on loomult sündinud juba supermaniks :)

esimene sisenemine aiaväravast :)

Vot siin see ongi!

Nii pidulikult see uks lahti läkski :)

Töötasime päris minu head tundi ja siis tagasi Warriewoodi koju.

Seal töö jätkus, uuesti igasuguste tehnikate lahti võtmine ning pakkimine.

Öösel vaatasime veel filmi ning preemiaks pugisime alla 2 liitrit jäätist.

Pidu, nii palju pidusid, et võiks arvata, et elu ongi pidu!

Sel reedel otsustas Mihkel korraldada jäätisepeo ja juhheii seda rõõmu, kutsus ka mind peole! Nii me sellel peol kahekesi osalesime :)

Laupäeval peod jätkusid. Esimene oli Frozeni pidu, kus kus ma jälle jääkuninganna rollis sain end tunda ning pärast sõitsime (mina muideks sõitsin :)) Manlysse, Meie sõbranna Elen sai 32. aastaseks. Tähistasime seda Rootsi restoranis, kohas, mille kasuks ise poleks vast küll otsust langetanud, sellevõrra suurem on rahulolu pärast. Koht õigustas end aga väga, toit oli maitsev (no kui see hind vaid välja arvata, oi mitu jäätisepidu selle eest veel pidada oleks võinud :))

Aga väga tore oli, kena seltskond ning sai lõpuks end ka peol end lõdvaks lasta, mitte ei pidanud kogu aeg kedagi lõbustama. 

Kui kõhud täis, suundusime Manly Wharfi baari, Seal ootasid  meid ka Joe ning Lucy oma sõpradega.  

Selle üritusega lõppes ka laupäevane peoprogramm ning pärast und, mitte küll kosutavat, aga siiski und, algas pühapäev. Nõnda algas :)

Seekord oli sünnipäev Cooperil, kes tähistas 6aastaseks saamist. Peole olid kutsutud Wonder Woman ning Hulk. Minul oli siis esimest korda võimalus olla ka Wonder Woman, kellest ausalt öeldes polnud mul mingit õrna aimugi. Tegime siis Mihkliga kodus korralikku ettevalmistustööd ning googeldasime, et mis selle naise roll ühiskonnas on!

Ohooo.... videoklippides küll see naine alles keerutas ja kui kõrgele ta hüppas jakui tugev ta oli. Heheee, Mihkel sai kõhutäie naerda ja ütles, "Noh Rull, tee järgi!!!! :-)

Vähemalt teadsin, milleks valmis olla :)

Teise entertaineriga koos töötamine võib ollakas superlahe, või superkoormav. Uue inimesega töötades kunagi ei tea, kumb variant sind ees ootab.

Mul siis seekord nii lõbusasti ei läinud.

Sama päeva hommikul, 1,5 tundi enne pidu, saatis ta mulle sõnumi, et kas mul on äkki talle õhupalle anda? Tal on nagu otsas....

Ei no misasja????

Ma teen vähemalt nädal aega enne pidu ettevalmistusi, kus vaatan üle varustuse, vajalikud abivahendid, korrastan kostüümid ja ta siis enne pidu avastas, et tal pole õhupalle? Aga kui mul ei oleks olnud? Mis ta siis oleks teinud? Lihtsalt naeratanud?

No ok, muidugi aitan välja, ma olin endale just 2 pakki ostnud. Saatsin talle siis sõnumi, et võin talleühe paki müüa, sama hinnaga, mis ma ise ostasin 20 dollarit.

Ta siis saatis mulle sõnumi vastu, et on nõus mulle 18 pakkuma!

NAHHAAAAAAAL!!!!! :) KAs mul pole naljasoont, aga minu arust pole see naljakas, ma täitsa vihastasin, ta peaks mulle juurde maksma ja tänulik olema, et ma ta välja aitan, ta tahab mulle aga veel kotti ka pähe tõnnata :)????

No ok, mõtlesin, et ei tee välja, ehk on entertainerina abiks. Ja siis pidu algas. Poisid võtsid mind väga hästi vastu, ma hüppasin ja kargasin nendega nagu teismeline (nagu ma end hinges päriselt tunnengi). Ja mis tegi Hulk?

Kes arvas, arvas õigesti! SEISIS, lihtsalt seisis ja vaatas. Nagu kuju :)

Temal tuli see teenistus ikka küll kerge vaevaga :)

Aga see ei kõiguta mind tegelt mitte üks raas, sest need lapsed olid lihtsalt suurepärased! Poisid tahtsid nii väga tantsida ja kui tegime seda mängu, kus kõik peavad jäljendama seda, kes ringi sees tantsivad, siis sünnipäevalaps hakkas break dancingut tegema. Küll alles püherdas maas ja loomulikult, kõik (kaasaarvatud Wonder Women) ja välja arvatud Hulk, tegid kaasa :)

Päris naljakas oli. Vanemad naersid nii, et kõhud olid kõveras ja Wonder Woman muudkui oigas kõvasti, et millal see küll läbi saab :)

Vähemalt sain oma eelmise õhtu/öö jäätisepeolt saadud kaloritest lahti :)

Pärast sedapidu läksin oma 398ndale peole.

See oli Merineitsi pidu.

Ka väga omamoodi üritus oli. Pool tundi enne peo lõppu hakkas padukat sadama ja suurem osa külalistest jooksid laiali. Aga kõvemad tegijad, ümbes 10 last ja nende vanemad, aga jäid edasi ja peoprogramm jätkus. Kõik olime läbimärjad ja mõni vanem veel kommenteeris, "You are mermaid, you are used to water!"

Nii ongi ja pidu jätkus.

Väga lõbus oli, tõesti lõbus.

Kui aeg oli hakata otsi kokku tõmbama, siis üks tüdruk jooksis minu juurde ja ütles, "I am not leaving without you" :)

Armas :)

Meie vestlus:

Tüdruk: I am taking you to my home, I am not leaving without you

Mermaid Ariel: Oh, but I can`t live without the water

Tüdruk: Not a problem at all, we have pool in the garden

Ariel: Oh, great, but I can sleep only when I do have fishes around. Do you have fishes at home?

Tüdruk mõtles hetke, siis kutsus kärmelt ema meie juurde, ikka samal ajal mind käest kinni hoides ja paluvalt ütles emale:

Mom, pleeeeeeeeeeeeeeease, can we please get the fishes???? :)

Oh, mu süda lihtsalt heldib neil hetkedel. Siis tunnen, et teen õiget asja, seda, mida ma armastan ja vahepealsed tagasilöögid on seda väärt, et vahest neid siiraid hetki iga keharakuga enda kehas tunda!!!

 Selline siis Anne merineitsina

Kui Anne autosse istus..

Kes veel mäletab seda "nalja" ja loo algust?

Kui Anne autosse istub, siis on oodata seiklust, ka seekord ei saa olla erand :)

Võta endale nüüd tass kohvi või teed, tunne end mugavalt ja head lugemist teemal "kui Anne end mugavalt ei tundnud".

Niisiis laupäev. Mul oli planeeritud kaks pidu nr 385 ja nr 386.

Nr 385 oli minu enda erapidu Clondarfi pargis. Abivalmis Mihkel tõttas mulle nagu ikka appi oli lahkesti nõus mu ära viima, mind seal ootama ning siis mind nr 386le viima (klouni pidu mudilastele). 

Clonarfis läks pidu väga hästi, oli tore nii mul kui ka lastel. Enne pidu juhtus ka üks huvitav lugu.

Sellele päevale, (7. märtsile oli mul kaks soovijat. Mõlemad tahtsid Frozeni pidu, mõlemad algusega kell 11 ja mõlema peo asukohaks oli Clondarf). No see on kõll väga väike tõenäosus, aga nii oli. Võtsin vastu peo, kes esimesena kirja saatis. Sünnipäevalps Ella sai 5 aastaseks.

 Ma siis jõuan enne 11 kohale Clondarfi, ilusti sisustatud peopaik, kõik Frozeni teemaline, naeratus näole ja sünnipäevalast otsima. Ema võtab mind siis avasüli vastu ja ma küsisin, et kus siis Ella on?

Ta vastas, et Frozeni pidu on küll ja nad ootavad tõesti Elsat ja väga tahtsid mind, aga kuna ma ei saanud tulla, siis pidid teise organiseerima :) Sünnipäevalps oli teine.

Hehe, siis sain aru, et läksin ekslikult peole, kes kirja teisena saatis.

Soovisin neile ilusat pidu nende Elsaga :)

M pidu läks hästi. 

Pärast pidu ruttu autosse ning kuna meil oli paar tundi aega enne teise peo algust, siis plaanisin seda aega sisustada www.realestate.com.au lehel, meile uut kodu otsides.

Auto hakkas imelikke hääli tegema, Mihkel ütles, et midagi on valesti. Teisele peole me jõudsime, enne parkimist kadusid autol aga pöörded.. Mihkel ütles, et see pole hea mark, aga enam autot käivitada ka ei tahnud, igaks juhuks.

Ütles, tee oma pidu ära ja siis vaatame, mis edasi saab.

Tuju oli muidugi nullis ja otsustasime minna sööma. Seekord langes valik jaapani köögi kasuks.

 Tellisime kogu toidu ja siis igaks juhuks otsustasin küsida, kas saab maksta ka kaardiga? Ei saa, vaid sularaha! No muidugi! Selle asemel et rahulikult (mitte rahulikus olukorras) oodata toitu, jooksime igal pool ringi, et leida sularaha automaat. Leidsime. Saime veel sporti teha enne sööki.

 Söök jõudis, hea oli.

Ok, nüüd tööle. Pidu oli ok. Ma ise tundsin, et seda rahulolu ma sealt ei saanud, aga alati seda kõigilt pidudelt ei saagi saada, vahel on kehvemal juhul üldse vastupidi ja lauhkun sisemiselt stressis ja turris kui satun kokku eriti kasvatamutute laste või siis vanematega. Tihti on just vanemad need, kes on kasvatamatud ja eriti ülbed!!!

 Ühesõnaga, pidu tehtud, istusin autosse ning mõlemad hingasime sügavalt sisse ning soovisime üksteisele head teed koju, et sinna täna ikka jõuaks :)

 Brrrr...mrrrmmmkkr... jess, auto läks käima!

 Huh, tore, auto sõidab, aga okou, pöördeid pole.... pole hea, aga vähemalt sidab :)

 Sõidab, sõidab ja siis mingi 10 minuti pärast hakkab jõud täitsa otsa saama.... oh EIIIIIII ja jääb peale valgusfoori keset teed seisma :)

Kena, vaikselt saime selle tee vahelisele alale (seal kus see lubatud pole).

 

Istusime seal nagu mikid ning jälgisime kuidas kõik inimesed mõlemal pool teed meist mööda sõitsid ja vahtisid, et mis romantikat me seal autos teeme :)

 Asi oli naljast kaugel, tuli mõtlema hakata.

 Mihkel kirjutas siis kirja, et auto läks katki ning läksime abi otsima. Kirja jättis esiklaasile juhuks kui huvilised uurima tulevad, et miks see auto seal keset teed seisab.

 Ma jõudsin üle tee joosta, paar kõva vandumissõna välja karjuda ning jäin Mihklit ootama.

 Eee, tore! Ja mida ma näen?

Politseiautot loomulikult :)

 See oli siis meile kas välja kutsustud või kuidas ta sinna sattus, seda ma ei tea, aga seal ta oli!. Mihkel nokitses midagi veel auto ümber, ma siis vehkisin kätega, et vaata ja ole valmis!

 Jooksin siis jälle tee keskele, Mihklile appi.

Politsei oli mõistlik, aga ütles, et sinna on ohtlik autot jätta. Mis siis teha?

Ta ütles, et aitab lükata. Ma istusin rooli ning nii me siis veeretasime selle tee äärde.

 Politsei soovis meile kõike head ja sõitis oma teed. Me aga hakkasime jalutama lähimasse poodi.

Mihkel arvas, et aku võib olla tühi ja sellepärast ka seadmed lakkasid töötamast. Seega, meil on vaja uut akut, no muidugi! Tore oli mõte, et kogu päeva teenistuse peab jälle ära andma.

 Pood õnneks oli 1,5 km kaugusel. Ma olin herilase kombel olukorra peale turris, aga Mihkel oskab nii hästi neis s------- olukordades positiivne olla, et oma naljadega nakatas lõpuks mindki ja nii me siis nagu kaks väsinud pooletoobist sinna poe poole sammusime.

Poes läks palju aega, läks raha. Niikaua kui Miku seal seda õiget akut valis, ostsin poest niikaua paki kommi ja närvisiselt ajasin selle sisu omale makku (Mihklile pakkusin ka :)) 

Saime siis kätte selle aku, mida otsima tulime ja see polnud sugugi kerge.

 Aga noh, Miku tugev eesti mees, kandis selle silmagi pilgutamata naeratades ja vilistades autoni.

 

(hih, mul teeb endiselt nalja, ta vilistas seda seitsme päkapiku lauliviisi "käib töö ja vile koos :)"

Hea trenn oli küll. Jõudsime lõpuks autoni. 

Miku ühendas kõik need asjad lahti mis vaja, enne minus ja siis pluss ja siis võttis uue aku ja siis.....

Misasja?

Sellel akul oli pluss ja minus klemm VASTUPIDI!!!!!?????

 Ei ole võimalik!

Püüdis nii üht kui teispidi, aga ikka ei sobinud.

Mis siis ikka, kogu auto jälle kinni, aku rõõmsalt kätte ning uuesti jalutuskäik poodi.

Poes selgitustöö ja palusime aku vahetust. Kusjuures kui me seda riiulit uuesti vaatasime, siis see oli ainuke "vale" aku, kõigi teiste seas :)

Aga see on ammu teada tuntud fakt, et lotoga meil ei vea, seega kui on võimalik valida kõige kehvem variant, isegi kui see on ainuke õigete seas, siis selle me ka valime :) :) :)

 Vahetus tehtud ning uuesti teekond autoni võis alati.

Miku vahetas juba vaikselt käsi.. no ma katsusin seda akut, see oli rahke kui pomm, ma oleks seda saanud vaid nii edasi liigtada, et mööda maad jalaga lohistanud ja siis oleks see ka esimese ettejuhtuva kruusakivi taha kinni jäänud :)

 Ühesõnaga, saime uuesti auto juurde.

Sama asi uuesti. Kui aku peale panna, siis tuleb esimesena ühendada pluss ja siis minus, küll ma olen nüüd tark, eks :)?

Aku lõpuks peal.

Siin ma veel  ei tea, kas läheb käima või mitte :)!!! Aga valims kõigeks!

 

Pilt tehtud enne tõehetke, siis autosse ja.... ja... läks käima!!!!! Jess, me saame täna KOJU!!!! Loodetavasti :)

Kaotusvalul on kibe maitse!

Oleme juba pikemat aega püüdnud omale uut kodu leida. Põhjuseid selleks on palju. Esiteks, tüütu, ahne, kuri ja halva energiaga vanamoor, kellega oleme sunnitud ühe katuse all elama. Teiseks pikk vahemaa, mis tuleb punktist A punktini B jõudmiseks iga päev läbida. Selle väärtusliku ajaga aga jõuaks nii palju muud kasulikku teha. Kannatuse limiit on nüüd käes.

Pole see koha leidmine kerge ja kui vahest on õnne koha leidmisel (seda on juhtunud umbes-täpselt vaid 2 korda), siis pole lihtne seda omale saada. Esimesele majale, mis meile meeldis, oli vähemalt 15 tahtjat ja pigem eelistatakse austraallasi kui mingeid immigrante ja veel pealegi riigist, mida keegi ei tunne.

Laupäeval leidsime siis selle ÕIGE! Kõik sobis: asukoht, hind, suurus, ühesõnaga see oli see õige, selle tunneb ära. Tundsin selle ära esimesest hetkest.

Applicatsiooni täitsime terve päeva (jälle).

See on paberimajanduse poole pealt täielik politseiriik. Peale meie passi, juhiloa ja muude dokumentide nõuti veel erinevate soovitajate kirju. Tõendeid tööandjalt, kolleegidelt, sõpradelt. Infot palju maksame praegu üüri, kus elasime enne, milline on sissetulek praegu, enne, mida omad, mida lõunaks sööd...

Jubedus kuubis!

Pidime sisse scannima isegi auto registreerimise esilehe (milleks seda veel?)

Ühesõnaga teadlikud on nad Mihkli Eesti koduaadressist ja minu kodu elektriarvetest on neil ka üpriski hea ülevaade.

Samuti teavad nad veel seda ja teist, eh, mul pole energiat enam isegi vihastada.

Ühesõnaga järgmine magamata öö ja täna hommikul järgmine EI.

Mu sober Siim ütles hästi, et tuleb osata kaotada ja selle võimalusega ka alati arvestada.

Jah, on õigus, aga kui väga ei taha see kaotaja olla, eriti kui nii kaua on seda võitu oodatud ja kui kannatlikuks inimeseks ma end vahel ei pea, siis enam ei  jaksa oodata!

Aga mis seal ikka, pea püsti ja edasi!

Mihkel helistas mulle täna töölt ja ütles, et tal on kopp täiesti ees, aga jätkab koju jõudes jälle otsingutega. Tal on ikka visadust ja tublidust ja võitlusvaimu rohkem kui minul. Mina täna ei vaadanud. Saatsin mõttes kellegi ja kuhugi ja kaugele ning tegelesin muude toimetustega :)

Tahate räägin oma laupäevasest peost?

Kaarinale juba rääkisin, sest Kaarina mõistab mind ka kõige paremini, ta on selle firma heaks samuti töötanud ja me oleme kord temaga seda sama "maitsetud ja pahaks läinud" suppi juba söönud, siis oli see mingi Hawaii pidu :)

Seekord telliti disco/challenge games/pamper pidu.

Selleks oli ette nähtud 2 entertainerit, lisaks suur disco varustus (mikrofonid, tuled, helisüsteem, suits, toss ja muud vidinad, mis teeb dicost disco!

Challenge mängudeks siis erinevad pallid, hularõngad ja muud abivahendid, mille abil maha pidada üks meeskondadevaheline võistlusmäng.

Ning kõige lõpus siis pamper, ehk ilusalongi üritus. Varustusse peaksid siis kuuluma igasugused kreemid, vahud, topsikud, mopsikud, meik, juuksehooldusvahendid, maskid ja muud vidinad, mis aitavad ühel õhtul teismelise hakatisel end tõelise printsessina tunda :))

Mul oli sel päeval juba kaks pidu (nr 377 ja 378). See oli kolmas pidu ja pidi kestma väga mitu head õhtutundi. Peo-eelsel päeval sain teada, et teine entertainer, kes mulle paariliseks määrati, on alles uus ning see pidi olema tema neljas pidu.

No pole hullu, kõik alustavad algusest, lihtsalt see tähendas, et mulle langes päris mitu korda rohkem vastutust õlgadele.

Olin kogu õhtu ärevas seisundis ja tundsin mingit imelikku tunnet. Samas olin lootusrikas, et küll kõik hästi läheb :)

Kui olin oma 378. peo lõpetanud, sõitva auto kõrvalistmel oma sinise puhvis tuhkatriinu kleidi seljast võtnud ja selle disco riietuse vastu vahetanud, lükkasin sisse telefoni. Peo alguseni oli jäänud vaid pool tundi. Peole sõiduks kulus GPSi andmetel samuti pool tundi. Ja siis tuli sõnum teatega, et üks firma töötaja pole varustust kohale toimetanud... mitte kui midagi.

See tähendab, et disco peo pidime läbi viima ilma muusikata, mänguõhtu ilma igasuguse atribuutikata ning ilusalongi teenuseid osutama ilma ühegi kreemi ja potsikuta.

Vaid 2 inimest ja kõik!

Tundsin, kuidas suur hall pilv mind endasse tahtis õgida, vererõhk tõusis ning siis tundsin ka kui tühi on kõht, sel hetkel otsustas ta streikides ka kolisema hakata.

Tundub tore olukord, eks?

Ma helistasin kohe Stephile ja ütlesin, et sõitku ta kuskilt poest läbi ning ostku kreem, mask, juukselõksud, jalavannivahu, värsket kurki ning küünelakke!

Ise samal ajal sõitsin õigeks ajaks peole, et rääkida emaga. ....

Palusin emal õue tulla ja ütlesin rahulikult, et nüüd on olukord selline, meil pole mitte midagi, mida lubati, aga kui teine entertainer jõuab, siis teeme endast kõikvõimaliku, et pidu oleks tore!

Ema oli loomulikult pettunud, aga ei kaotanud pead, ei läinud närvi ja mõtles kainelt.

Ma ütlesin, et mul on autos olemas kõlar, seega muusikat saab lasta (vähemalt ei pea disco peo ajal vaikuses istuma, asi seegi). Mul on olemas ka õhupallid, mida saab kasutada nt limbo pulgana. 

Steph saabus üle poole tunni hiljem, näos hirmunud pilk, justkui mõnel loomal enne tapamajja saatmist.

Tutvustasin end ja ütlesin, et olukord on s---, aga küll me hakkama saame!

Hula rõngad valmistasime ise õhupallidest. Nendest keerasime valmis ka nö pallid. Ühesõnaga, tegime, mis suutsime.

Ilusalongi ajal tegime palju näo- ja jalamasaazi (hea ja odav ning vahenditeks vaid käed :)) ning peale määrisime kreemi, mida Steph jõudis kuskilt kaasa haarata. Juurde ajasin mingit jama, mis pähe tuli, et tänu sellele tervendavale spetsiaalsele masaazile püsivad nad kaua noored ja ilusad ning vanaduse ilmingud ei tule neid pikka aega kummitama :)

Steph oli väga tubli, tegutses kiiresti ja kui saab natuke kindlust juurde, siis saab temast kindlasti väga hea entertainer. Meie koostöö selles äärmiselt nõmedas olukorras sujust hästi ja me moodustasime tugeva tiimi ning loodetavasti jätsime lastele mulje, et nii oligi kõik mõeldud.

Tegime kokku üks tund kauem tööd, ei kiirustanud peolt minema, et kuidagigi kompenseerida kogu seda puudujääki, millest sünnipäevalaps tegelikult ilma jäi.

Pereema oli aga meile aga väga tänulik ning kiitis meid rohkem kui vaja! ta ütles, et firmale kirjutab kurja kirja, aga meie oleme kindlasti 11 punkti 10 punktisüsteemist välja teeninud.

Tänutäheks kinkis ta meile mõlemile selle:

 

 

Mis iganes jook see ka pole, siis odav see kindlasti ei tundu.

Mul on juba päris suure baarikapi jagu erinevat alkoholi üritustelt tänutäheks saadud. Kuna me Mihkliga mõlemad seda vääriliselt hinnata ei suuda, siis jäävad need ootama külalisi, nii et kes ees, sellel suurem valik ja meie kapiuksed on teile valla :)

Krokodill, kunst ja veel rohkem seiklust

Uuel aastal alustasin ohe ka pidude läbiviimisega. Päris mitu tellijat soovis peole ikka veel elfi.No mis mul saab selle vastu olla :)

Ühele peole oli peale minu veel kutsutud meesterahvas, kes rääkis erinevatest roomajatest ja krokodillidest. Tal olid kaasas ka päris mitu madu ja pisike kroku. Sain siis ka ta oma käte vahele :)

Sellelt pildilt on näha vaid mehe katt ja minu kätt. Seda te ei näe, et sellel mehel polnud ühte kätt. Ei sobinud küsida, aga kogu aeg oli soov teada saada, kas ta ji sellest ilma suuremate krokudega juttu puhudes.

Igatahes kroku oli armas :) Kui ta suuremaks sirgub, siis ma nii julge juba ei oleks.

Nädalavahetusel käisin ühes restoranis lastele õhupalle keeramas ja seal pakuti mulle krokodilli liha, nämmi oli :)

Käisin vaatamas Mosman Art Gallerys ühte näitust. Pean tunnistama, et väga nautisin seda.

Mäletan, et kui ma kunagi kunstikoolis käisin, siis oli meil kohustus külastada mingi kindel arv näituseid. Uh, kuidas see mulle vastukarva oli.... mulle kohe üldse ei meeldinud need. Enamus olid igavad ja pealesunnitud. Lõpuks tegin illegaalseid toiminguid (ärge sellest väga teistele rääkige, eks :)?). Ehk otsisin välja mingi näituse kohta iseloomustuse ja kirjutasin oma väiksesse märkmikusse, et justkui külastasin  (väljamõeldud kuupäeval ja kellaajal) antud näitust ning kirjeldasin oma tundeid ja emotsioone. Hädavaletamine ei ole ilus, aga ma ei suutnud ka kõigil nendel näitustel käia, see oli täielik piin :) ! Nüüd aga käin näitustel täiesti vabatahtlikult ;)

Püüan siin ka vaikset viisi käsitööd teha. Carmenile heegeldasin sünnipäevaks sini-must-valge padja. Et kui me kunagi lahkume, siis jääb see meid talle alati meenutama.

Miriamale tegin sünnipäevaks kandiku. Warren (Carmeni isa) kinkis mulle kunagi oma Ingleside residentsis kasvanud roosid. Jäädvustasin need lehed igaveseks savisse. Nüüdseks on Ingleside suure raha eest maha müüdud, aga selles esemes elab tükikene nende kodu alati edasi ja seda mälestust ei asenda ükski rahanumber.

Vahest saavad tõesti mõtted otsa, mida mõnele inimesele sünnipäevaks kinkida. Kui mõistus otsas, siistuleb käed käiku lasta :)

Ma ei saa aga mainimata jätta Miku kreatiivsust.

Eelmisel aastal tulid Sydneysse esinema Una Corda.

Tuli välja, et harfimängija, Liis Viira oli muusikakooliś Mihkli kõige esimene pinginaaber, näed milline kokkusattumus :)

Tüdrukud andsid Eesti Majas ilusa kontserdi ja Peakonsulaat omalt poolt pakkus suupiseid ja muud maitsvat kraami. Me Mihkliga olime nõus käägitoimkonnas abikäe ülatama.

Mihklile anti mitu karpi maasikaid ning paluti nee lihtsalt taldrikule laotada.

Siin siis tulemus :)

 

Una Corda liikmed tutvustasid enne kontserti oma instrumente. Liis mängis harfi, Kristi tutvustas Kannelit ning ene klavessiini.

Ma sain ka Ene pillil kätt harjutada :)

Sellega meie õhtu aga ei lõppenud. Otsustasime tüdrukutele teha ekskursiooni õhtuses Sydneys. Kuna kõik olid hästi sportlikud ning jalas olid enam-vähem mugavad jalanõud, siis otsustasime teha ka sillajalutuskäigu, u 6 km edasi tagasi. Peale seda rändasime veel kaua ja nautisime head seltskonda. Kui käes oli juba hiline öö, siis ütlesime, et viime tüdrukud koju, Castle Hillsi. LEidsime parklast üles oma auto ning alustasime teed. Umbes 15 km enne tüdrukute majutuskohta jõudmist, hakkas meie auto tegema imelikke hääli.... Ei-ei, enne seda lõbustas Mihkel tüdrukuid ja rääkis lugusid, et kui Annega reisida, siis juhtub alati midagi :)

Rääkis lugu kuidas teel Kosovosse (õhus olles) lennukompanii Malev pankrotti läks ning me ei saanud oma reisi jätkata, ainus võimalus oli rongiga läbi Serbia kohale saada. Siis rääkis, kuidas me Müncheni lennujaamas lennukist maha jäime ning 40 tundi seal pinkide peal elasime ja siis rääkis veel sellest... ja sellest ja kõigil oli nii lõbus ja naersid kõhus kõveras :)

Iga uus lugu algas ikka, et kui meie Anne kaasas on, siis...... ja SIIS ma ütlesin, et vaata, kellegi auto suitseb!!!

OKOU.... MEIE AUTO SUITSEB!!!!!

Ja suitseski ja suri ära. Vot, tundus uskumatu, aga nii see oli. Küll veetsime palju aega, et mingit selgust saada, aga teha polnud midagi. Kahjuks läksid luhta kõik järgmise päeva plaanid, sest lubasime tüdrukud sõidutada majaka juurde ning teha ringreisi.

Auto oli surnud. Tüdrukud võtsid takso ja meie jäime lähimasse bensukasse mõtlema. Alguses helistasime buksiiri teenust osutavatesse firmadesse, aga need olid niiiiiii jubedalt kallid! Öötariib kõigele lisaks. Mõtlesime, veel. Kõht läks tühjaks ja külm hakkas. Mihkel andis mulle oma kampsuni selga ning pagasiruumist leidsin ühe auto pildiga küpsise, mille mulle ükskord üks armas poiss pärast toredat pidu kinkis :)

Tema tegu läks mulle nii hinge, et ei raatsinud seda küpsist kunagi ära süüa, vaid ootasin sedaõiget aega.

Nüüd oligi see "õige "aeg käes. Poolitasime Mmihkliga sõbralikult selle küpsise ja mõtlesime edasi!

 Ja mõtlesimegi välja. Võtsime autost kogu vajamineva kola, mida mul järgmise päeva pidudeks vaja oli ja asusime GPSiga teele. Mõtlesime ka variandi peale, et võtaks takso, aga see oleks liiga kalliks  maksma läinud, seega otsustasime selle raha kokku hoida ja oma kondimootori ja busside abiga koju jõuda. See oli paras ettevõtmine mis võttis u 2,5 tundi aega :)

Alguses rändasime pikalt kuskil tunnelite all, enne kui saime bussi peale. Siis sõitsime ringiga linna, et seal istuda uuele bussile ning koju. Me jõudsime vist kella viie paiku hommikul koju.

Ja ei hakka mainima, et sain magada vist umbes kaks tundi enne kui pidin jälle üles tõusma, et bussidega printsessi peole sõita. Kuna autot ei olnud, siis pidin leidma koha, kus riideid vahetda, et siis printsessina peole jalutada :)

Hehee, ma parem ei hakka mainimagi kuidas ja kus ma riideid vahetasin, aga pidu sai tehtud ja pärast üks veel.

Ega see laste mure ei ole, kuidas printsess peole kohale jõuab ja et ta heal juhul vaid alles 2 tundi magada sai, kui sedagi. Pea püsti ja rõõmsalt uuele päevale vastu!

Kokkuvõttes säästsime kõvasti taksoraha ja saime "mõnusa" seikluse osalisteks.

Järgmisel päeval pidime tellima buksiiri ja siis organiseerima autoparanduse. Nendest summadest ma parem ei räägi, süda hakkab valutama, see on õnneks möödas :)

Siis kui meie Anne reisil kaasas on, siis... :)

Blogi sissekanded jätkuvad :)