"Jõulud"

Ho-ho-ho!

No küll on ikka veider sõna jõulud Austraalias :)
Inimesed käivad ringi nappides rannariietes, teeääres lehvitavad kõhnad jõulumehed, mehaanilised imelikud tegelased ja inimesed ostavad hulludes kogustes jõulukingitusi.







Kui pole ümber perekonda harjumuspäraste traditsioonidega, siis pole need traditsioonilised jõulud.


Küll olid meil aga supervahvad "jõulud! :) Kaarina ja Siret saabusid lõpuks Sydneysse, oi kui kaua me neid ootasime ja kui suur rõõm oli neid näha, juhuuuuuuuuuuuuuuu :)
Meil oli ikka super tähistamine, tüdrukud valmistasid puu ja juurviljadest jõulupuu ning maasikatest päkapikud, mis nii hea isuga alla läksid :) Nämm :)
Nii tore on näha oma inimesi, oma kodus, rääkida oma keeles! Suur väärtus.

Nii tore oleks kui nad meie juurde jääksidki, hästi lõbus oleks, meie pererahvas kahjuks sellest mõttest nii vaimustatud poleks kui meie. Eile käisime kõik koos Boxing day`d tähistamas shopping mallis. Jeerum milline hullunud rahvamass, janunemas soodustuste ja allahindluste järele.....
Tüdrukud ostsid suured kõvakettad ja ma kärtsoraanzi rahakoti. Lõpuks tähistasime seda suure pizzaga ning ongi kõik hästi. Shoppahoolik pole meist õnneks keegi.
Käisime õhtul veel kinos, LesMiserables`i vaatamas, kena muusikal.

Lubasin lisada veidi pilte :)

Kui lõunatama hakkasime, siis nägime, et üks kohalik papagoi maandus meie rõdule :)

Siin pole mitte ainult gigantsed tarakanid, vaid ka mustikad :)

4liitrise jäätise söömine on suur töö, aga me oleme sellega siiamaani päris ruttu hakkama saanud, max 2 päeva :)

Väike rõõmus nässu, kes meile bussipeatusse järgnes :)

Õhtusöögi valmistamine, Mihkel tundub vist ikka päris hungry olevat :)

Bussis pärast tööpäeva

Mihkel oma tööandjaga

Head inimesed!

Täna käisin laadal, ise ja üksi, omaenda parima sõbraga koos istusime seal :)Kuna täna on laupäev, siis mihkel mulle seltsi tulla ei saanud, aga kuna see asus meie kodule päris lähedal, siis mõtlesin, et saan ise ka hakkama. Näomaalingute tegemiseks oli mul sinna vaja tarida laud, 2 tooli, kohver näomaalingutega, õlakott ning lõuendid (igaks juhuks, kui peaks juhtuma et ükski laps näomaalingutest huvitatud ei ole, siis vähemalt sisustan targasti aega ja joonistan.

Enne kui end sain end sinna sisse seada, käisin kolm korda kodu ja laada vahelt asju toomas, ei ütle midagi muud, kui hea trenn sai tehtud :) Piitseps kosus :P

Lapsi õnneks oli ja tegevust jätkus mõõdukalt. Päev algas siis sedasi, et kuuest üles, Mihklile soe toit valmis ja kaasa, siis joonistasin veel näomaalingu reklaamisildi, kella kaheksast hakkasin jalutamisega pihta ning 9:20 sain alustada näomaalingutega. Tore oli ja samas polnud tappev, pauside ajal lõpetasin ka ühe pildi, mille Carmenile ja Benile jõulukingiks viin. 

Sinna laadale registreerumine polnudki nii lihtne nagu paista võis. Ajasin asju ühe linnategelasega, kelel nimeks Phil), kes oli nii abivalmis, et kohe sõnu ei jätku. Minuga oli igavene jama, sest mul pole veel kinnitatud ABN number (mis on füüsilisest isikust ettevõtja number). Protsess veel käib ja loodan, et see lähiajal ikka rahuldatakse. Siis ma pean omale tegema WWCC (mis on Working with children Check). Seda tuleb politseis teha. Uuritakse tausta, et ma pole mingit pättust teinud ja et mul on luba lastega töötada. WWCC-d ei saa ma aga teha enne, kui ABN käes. Siis peaksin ma veel tegema omale mingi väga tobeda kindlustuse laatadel töötamiseks.

Pean selleks maksma ligi 200 dollarit. Üks kindlustuses töötav tädi seletas mulle seda sedasi, et nt kui näomaalingute tegemise ajal minu lauajalg murdub ja siis kuidagi saab kahjustatud kõrvalseisva müüa vara, siis sellest tekkinud kahju hüvitatakse :)No kas ikka osatakse välja mõelda erinevaid võimalusi, kuidas ilusti ja palju raha küsida :)?Ühesõnaga üks päev ma muudkui helistasin erinevate asutuste vahet ja uurisin infot ja siis suhtlesin jälle Philiga. Kuna jooksin oma asjaajamisega ajapuuduse tõttu ummikusse, siis ta ütles, et Anne, tule seekord lihtsalt kohale, hiljem ajame paberimajanduse asju :)Tore mees, olgu ta tänatud :)!!!Täna siis tutvusime ka reaalis. Kena ja naeratav meesterahvas, kes veel tõi mulle päiksevaru, et mul ja  lastel näomaalingute tegemise ajal päike silma ei paistaks :)

Mul oli õnneks igaks juhuks kotti pistetud ka üks kommikarp, mille sobival hetkel pärast talle kinkisin. Küll venis naeratus pikaks ja laiaks. Tore-tore, nii palju häid emotsioone pisikestest asjadest :)

Laat lõppes kolme ajal. Hakkasin siis jälle neid vahemaid siia-sinna läbima. Ja kujutad ette, koguni kaks autot peatus (roolis olid naised :)) ja pakkusid abi, et mind minu kodinatega ära viia :) Ma jätsin vist ka lombaka ja vildaka ja päris haleda mulje, sest lauda ei jõudnud enam lõpus väga hästi kanda, seega lihtsalt lohistasin seda enda järel :DAbist ma muidugi viisakalt keeldusin, sest polnud enam palju jäänud, aga südame alt tegi see zest nii soojaks. Üks naine veel veenas mind pikalt, et ma ikka oma asjad talle autosse paneksin ja ta mind kodu ukse ette viiks. Ta ütles, et sõitis tegelikult teises suunas ja kui mind teisel pool teed nägi, siis pööras auto ümber ja sõitis minu juurde, et abi pakkuda! no on liigutav, tee mis sa teed :)Nii paljud inimesed on nii viisakad, nii siiralt ja südamlikult ja heasoovilikult naeratavad :) Hommikuti ütlevad täiesti võõrad inimesed tere hommikust ja soovivad head päeva :) Ja see on nakkav. täna hommikul laadale minnes kuidagi iseenesest lihtsalt teretasin inimesi, nagu vanu tuttavaid ja tunne sees oli nii hea, nii õige!

Selline, nagu inimeste vahel peakski olema! Abistav ja heasoovilik suhtumine, kui sellist avatud suhtumist oleks rohkem, kui palju lihtsam oleks kõigil siin ilmas elada!

Minul on siin elada hea :)Kuigi jah, eks on ka palju sellist võltsi viisakust, et hi, how are you? aga siiski olen endiselt arvamusel, et ka võlts viisakus on ikkagi parem kui ükskõiksus ja ebaviisakus.Mulle meeldib siin. Mihklile meeldib ka. See oli õige otsus! Kuigi jah, ei saa öelda, et kõik läheks kui lepase reega ja ette tuleb igasuguseid olukordi, mida ideaalis näeks teistmoodi.Aga siiski, ma tunnen end siin parema inimesena ja see meeldib mulle :)

Ajutise töötu päevad :)

 Täna olen ma siis jälle töötu.Jumal tänatud, et Miku tublisti tööd teeb, muidu peaksime vist palmi alla kolima hakkama :)Need näomaalingu tööd on hästi ebastabiilsed, et ühel nädalal rabelesin iga päev nii et vähe polnud, enne kuute üles ja heal juhul südaöö paiku magama. Sel nädalal on aga päris vaikne.Hommikuti on juba välja kujunenud traditsioon, et Mihkliga enne kuute üles, siis teen talle hommikusööki ja lõunasöögi soojaks termosesse kaasa ning paariks tunniks skype :)
Täna rääkisin pikalt laialt Sirtsuga. huvitav, et kui näha pilti ja kuulda häält, polegi tunne et väga kaugel oleks, kui aga tuleb head aega ütlemise hetk, siis hakkab ikka kurb küll, aga jumal tänatud on meil skype :)
Nüüdseks on siis kõik koristatud, söök valmis, nagu ehtne koduperenaine juba.Aga mul on suurepäraseid uudiseid - homme lähen keraamikatundi :) jeeeeeeeeeeeeeeeeee, ma nii õnnelik :)Olen savi ikka igatsenud jubedalt, vahest on selliseid mõtteid pähe tekkinud, et andke aga savi, kohe tahaks  teha, olenemata kellaajast, aga jah... peab leppima, et pole savi, pole glasuure, pole ahju...Aga homme lähen tundi, püüan silmad hinna ees kinni pigistada, ehk siis tädi ütles 45 dollarit kord, uhuuuuu, see u 40 euri lähedal, ehk siis asja valmimiseks vaja kohal käia 2 korda.... eee, ma püüan mingi variandi välja mõelda, peab veidi kalkuleerima, äkki saab osta savi ja siis.. ühesõnaga vaatame.
Aga homme saab näpud savisse, see on tore :)!
Üks äge asi juhtus veel üleeile. Üks mees küsis bussipeatuses minu käest teed. Hehe ja mis kõige ägedam on see, et ma teadsin vastust ja juhendasin ta õigesse kohta- juhhei! No küll oli uhkusetunne sees suur :)! Enne oli mina kui vastsündinud tall siin kes ei jaganud ei maad ega mütsi, iga asja pidi küsima, midagi ei teadnud, sõltusin nii palju kõigest ümbritsevast. Nüüd küsiti minult ja ma oskasin vastata, õigesti ka muideks :)Oh seda rõõmu, kui saab seda tunda väikestest asjadest. See aga nii oluline minu jaoks!Kuna näomaalingute tegemise kohta sõitmiseks on vahemaad nii suured (tavaliselt 3,5 tundi 1 ots ja 3,5 tundi tagasi), siis loen bussides ja rongides raamatut. Paulo Coelho, Like the Flowing River. Võtsin eesmärgiks iga päev lugeda ja keele täielikult korralikult ja õigesti selgeks saada.Alguses olid telefonivestlused kõige raskemad, nii mul kui Mihklil. Nad räägivad jube kiiresti ja segaselt, peab väga pingutama, et aru saada, mis teine inimene öelda tahab. Nüüd on need telefonivestlused juba palju etemad, kui tuleb enesekindlus, siis hakkavad ka telefonivestlused vaikselt meeldima :)Aga Mihkli tööandjast ei saa ma siiani mõhkugi aru :D kui see mees räägib, siis üritan pingsalt jälgida tema kehakeelt ja naeratan siis kui arvatav naerukoht on :D Vahel olen vist väga möku mulje jätnud, kui hiljem olen aru saanud, et mees rebis oma arust kildu ja ma lolli näoga teda lihtsalt vaatasin ja noogutasin :D :)
No tee mis tahad, tõesti pole võimalik tema voolavatest sõnadest mingit lauset kokku panna ja kuidas Mihkel tema soovidest aru saab, see on mulle siiani arusaamatu! Ju siis on Mihkel inglise keeles on advanced level :)Ma püüan end igatahes järele sikutada. Ja teen suure risti seinale sel päeval kui ma seda meest täielikult mõistma hakkan :)
Ok, aitab lobast, söön paar rida sokulaadi ja siis poodi, hommikuks saia ja Nutellat ostma :)
Kalli sulle, kes sa lugesid ja ole tubli :)

Gigantsed tarakanid....

Eile õhtul me sisustasime oma tuba ja paigutasime mööblit, õigemini kui nüüd päris aus olla, siis Mihkel enamasti töötas ja kuna mina sain kõne Kaarinalt (kes enne 10 päeva vaikuses mediteeris ja see eile läbi sai :)), siis pikutasin mina diivanil, rääkisin juttu ja mugisin kartulikrõpse :)

 Mihkel oli tubli, mind aga vist karistati kõrgemate jõudude poolt sellega, et kui ma vannituppa läksin, oli põrandal selline tarakanide kokkutulek, et ma jooksin sealt kiljudes välja :) Ja tarakanid on sellised megasuured, nagu minidinosaurused :D
Ühesõnaga Miku rahulikult ütles selle peale, et mine tagasi ja tapa ära :P Oh jeeeerum, miks see karistus nii karm peab olema, kas midagi kergemat ei oleks saanud teha :)? Ühesõnaga läksin tagasi, kananahk ihul ja PÕMMMMMMMMM, ühele sain pihta, väkk millise heliga tema elupäevad lõppesid ...... vastik, enam seda meenutada ei tahaks, meil hakkas ikkagi uus päev ja mis eile juhtus, see juhtus, nii teema vahetus :)

Täna hommikul äratas mind telefonikõne. 1 hommik, kus saaks veidi pikemalt magada, aga ei, kell 7:20 helistas Amanda, minu uus tööandja 21st jaanuarist :)

Ütlen veel vahele, et tööle minnakse siin vara, pole elu sees nii vara kõik päevad  järjest tõusnud. Hommikul hakkame meie ahvikiirusel end liigutama juba enne kuute! Kuna ma täna kellegi näole midagi joonistama ei pea, siis lootsin, et äkki magaks end välja, aga jah, kehtib vist ikkagi ütlus, et lootus on lolli lohutus :D

Jaanuari lõpus hakkan ma siis tööle lapsehoidjana. Käisin intervjuul eelmisel nädalal. Maja on uhke kui loss, kõik on vägagi suursugune ja lapsed... :D :D :D tööpõld on suur ja lai, aga lapsed on hinges alati head ja armsad :) 

Need on väikesed püaanikud! 2 poissi, kolmene ja viiene. Kui ma tulin ja ema ütles, et öelge palun Annele tere, siis selle peale vastasid nii üks kui teine, et "NO, I don`t want!" Keerasid selja ning kõndisid minema. Enamus ajast nad kas nutsid, või niisama karjusid, sest üks või teine asi oli valesti ja kogu aeg oli mingi häda ja hapukurgi ilme ees...Njaa, kerge ei saa olema, see sai mulle esimese 1,5 minuti jooksul selgeks, siis oli veel muidugi see aeg, kus polnud kindel, kas mind üldse valitaksegi.

Kui ma olin emaga koos veetnud juba üle tunni ja arutanud kohustusi ja muid asju, siis äkki see 5aastane keeras pilgu telekast tulevatelt multikatelt minule, vaatas mulle otse silma sisse ning ütles "I don`t want her to be my nanny! I don`t like her!"

Lapsed juba teavad, kuidas sõnadega süda pooleks lõigata ja hinge unustamatuid haavu tekitada :)Kui ma end kogusin ja küsisin, et millist lapsehoidjat sa siis tahaksid, siis vastas ta, et tahab poissi, ta ei taha tüdrukust lapsehoidjat! Selle peale ütlesin ma, et tõesti kahjuks seda olukorda ma muuta ei saa :D :)
Kui koju tulin ja Mihklile kõik ära rääkisin, siis üritas ta lohutada, et ma asja liiga südamesse ei võtaks ning võib-olla ma ei saagi sinna üldse tööle, siis on see väike probleem ka lahendatud ja ei pea selle peale mõtlema :) Ma aga just mõtlesin, et seda tööd ma tahan! See on omamoodi suur väljakutse leida võimalus, kuidas nendele mürglitele läheneda ja nendega ühine keel leida. Kerge see ei saa kindlasti olema, aga ma alla ei anna ka :)

Ämblikud ja küünlad :)

Tänane on selline ilm, kus tahaks vaid teki all pikutada, jäätist süüa ja kohe mitte midagi teha :)Õues sajab üle pika aja suurt ja tugevat vihma, ma ütleks, et see on lausa torm, brrrrrrrrrrrrMe kolisime, meil on jälle kõik uus ja algab jälle kõik otsast peale, kohanemine ja lahtipakkimine, nagu mustlased :)

Aga muidu on kõik tore, lihtsalt peaks oma kondid poodi vedama ja küünlaid ostma. Eile Mihkli ema tuletas meelde, et advendi ajal ikka põletatakse küünlaid. Huvitav küll, jõulutunne tekib vaid siis kui kodumaa pilte vaatan ja kodustele mõtlen. Ülejäänud aeg sarnaneb küll kõigele muule kui jõuluajale :)

Majas kus me nüüd elame, pesitseb ikka veel päris mitu inimest ja seinad on siin tõesõna kui papist. Nüüd tuleb meie õhtuseid skybitamisi kuidagi vähememotsionaalselt pidama hakata, sest rahvas läheb siin varakult magama ja tõuseb siis kui kukk alles kolmandat und näeb.. no pole hullu, harjub ära!Nagu mu paps ikka räägib, et inimene harjub kõigega, ka poomisega :D 

Olen üksi kodus, koristasin, kraamisin ja sõin ära suurema osa meie shokolaadivarudest :)  enne kui kuhugi astun, inspekteerin korralikult ümbrust, sest siin majas nähti ja tapeti 3 päeva tagasi üks ülimürgine ämblik. Näeb välja selline pisike ja must ja valge sabaotsaga. Jeerum! Eile istus teise toa toru peal selline suur ja pruun ämblik ja vahtis, mis me teeme. Veidi kõhe on, nad on ikka päris ebameeldivad, aga noh, harjub ehk ära :)

Oma tööd ma naudin, lastega tegelemine annab palju energiat (no kui just palava ilmaga nendega Makarena tantsimine välja jätta), näomaalingute protsessi juures on kõige ägedam lõpus peegli ulatamine :) Üks tüdruk ei tahtnud peeglist kuidagi loobuda, lihtsalt istus ja uudistas end pikalt peeglist ning ei huvitanud teda üldse selja taga olev pikk ja rahutu järjekord :) 

Seda emotsiooni võib veidi võrrelda sellega kui olen ulatanud keraamikameisterdajale tema põletatud töö, eriti esimese töö :) Oh seda rõõmu ja uskumatut endaga rahulolevat pilku silmis, need on väärt hetked :) Kunagi isegi arutasin oma savisõpradega, et peaks neid esimesi hetki filmima, kust saaks alles ehtsaid emotsioone :)

Eile tegin ühes kaubanduskeskuses 4 tundi näomaalinguid. Sheldon, minu paarimehest mustkunstnik, keeras õhupalle ja meie vastas oli suuuuuuuuuuuuuuuur hiiglaslik kommilett, kust sai kaubanduskeskuse avamise puhul süüa kommi nii palju kui süda soovis :)

Me tagasihoidlikud inimesed sinna trügima ei läinud, aga tänulikud lapsevanemad tõid meile ikka kogu aeg head ja paremat, pärast süda läikis sees ja suhkru kogusest piisaks vist nüüd aasta lõpuni, aga mul käivitas see kuidagi teistsuguse reaktsiooni, tahaks veel suuuuuuuuuuuuuuuhkrut :)

Vihm jäi järgi, tuul aga jätkab oma tegevust. Loen 32ni ja siis hakkan end liigutama.Kalli kõigile toredatele. Iga vihma möödudes tuleb päike välja, nii ennast mõtlema sundides muutub päev ilusamaks on jälle rõõmsam edasi sammuda :)Küünlaid ostma! :)

Ladybird and bumblebee :)

Minu kõige ägedam amet siiani on laste lõbustaja  http://www.amazingkidsparties.com.au/Mul on ka uus kolleeg kellega koos pidusid läbi viime, üks poiss, kelle põhiamet on trikimees :) võlub igalt poolt münte välja ja teeb igasuguseid muid vigureid, mis kõiki ahhetama paneb, tore ja lõbus :)

 Nüüd mul on ka oma visiitkaardid, mida peo lõpus jagan, et kui pidu meeldis, et ikka uuesti kutsutaks. See laupäev oli siis lastel külas lepatriinu ja mesimumm :) 
Hehe, kui ma oma kostüümi selga sain, siis olin kohe 100% kindel, et pildistamisvoor jääb seekord ära :)Hih, päris naljakas oli, aga see mesimumm ka alla ei jäänud :PÜhesõnaga, leib ei tule siin Sydneys lauale just kõige kergemalt:Kui nüüd elavalt ette kujutada Annet vatiinist kostüümis, sarved peas ja tantsimas energiliselt Makareenat 42 kraadises palavuses, siis võtab tagantjärgi ikka muige näole küll :) :) :)

Aga see on ikka nii äge töö. Mul on nüüd uus roosa lõbustuskohver ka, kus igasuguseid vidinaid sees ja see oli laste seas ikka väga pop asi, mida uudistada. Kui ükskord lastele näomaalinguid ühel teisel peol tegin ja siis pärast bussiga sõitsin (siis oli mul viisakas sinine kleit seljas :), siis üks bussijuht hakkas minuga rääkima, et talle meeldib minu näomaaling :)

Ma ikka veel harjun sellega, et inimesed lihtsalt suhtlevad üksteisega, tagasitulek saab selle koha pealt olema raske. 
Mul täna vaba päev, kohe registreerin end ka internetis füüsilisest isikust ettevõtjaks, et saaks osa transpordikulusid tagasi taotleda ja muid arveid esitada. Kui Mihkel tagasi jõuab, siis saan ehk ka mõne pildi üles laadida :)
Kalli-kalli teile talvisesse päeva ja olge terved ning lõbusad :)

Anne vallandas end töölt :)

Ja nii lihtne see tegelikult ongi, öelda, sorry, ma pole nõus, ma ei tule enam tööle :)Hehe, võttis ikka palju pingutusi, kahtlusi ja hääl ikka värises.

Miks ma siis end vallandasin?Sest minu kreeka ülemus oli kahepalgeline ja ebaõiglane ning enda arust "heategija" (teiste arvelt, oma taskusse). Lisaks arvan, et töötajana ei pea ma kuulma, et ainuke asi mis ta arvutis teha oskab on porno vaatamine ning pärast tööpäeva lõppu ei pea ta köögi vahelt pikalt särgita ringi liikuma ja oma karvast tatoveeritud keha demonstreerima :) No see selleks, ega siis see põhjus pole :) Ma ei pea ju tööväliseid asju kuulama ja vaatama :)

Kui ma olin rohkem kui nädala juba ära töötanud, siis ühel hilisel tunnil (sest ma töötan alates kuuest õhtul kuni vahest südaööni), ütles ta mulle nii öelda möödaminnes, et tead Anne, kuna sa ju alles alustasid tööd, siis ei saa ma sulle ju niipalju maksa kui kõigile teistele (kuigi alguses oli kokkulepe, et restoranis kehtib kõigil võrdne palgatase, mis muideks on väga madal, võib öelda alampalk), ning laupäeva eest maksan ma sulle 4 dollarit vähem tunnis kui muidu ja siis hiljem 2 dollarit tunnis vähem kui teistele.... eh, ma olin kuidagi nii väsinud, et ei osanud sellele kuidagi väga reageeridagi, aga pettunud olin ma küll, sest olin selle rahaga juba arvestanud (me olime selle eelnevalt kokkuleppinud ja kõiki neid tema uusi palgamaksmise süsteemidest polnud mingit juttugi).

Ma arvan,et olin selline ilmega, et WHATEVER, kuidagi nii nõme on austalt teenitud palga üle hakata vaidlema ja seda kuidagi tõestama...Tavaliselt olukordades, kus ma tunnen, et teine pool on ebaõiglane ja ahne jobu, siis mõtlen omaette, et no las ta siis olla õnnelik, võtku see, mida talle nii vaja on ja jätku minu hing rahule! Üritan selle kuidagi üle elada ning edasi minna.
Siis aga samal õhtul sõitsin ühes bussis meie kokapoisiga Slovakkiast. 

Hakkasime rääkima ja siis ta ise alustas seda juttu, et kuule Anne, kui saladus pole, siis palju meie boss sulle maksab? Ma siis rääkisin ära, et üritab minu teenitud dollarite pealt rikkaks saada :) (hehe, tegelt see summa pole iseenesest üldsegi väga suur siinsete standardite mõistes, asi on rohkem põhimõttes. Aga see on summa, millega ikka mitu päeva saaks tagasihoidlikult söönuks :))Siis kokapoiss ütles, et kui tema tuli tööle, oli tal samasugune kokkulepe (nagu minudagi), siis aga kui maksmiseks läks, siis ütles talle, et tead, 4 päeva eest ma üldse ei maksa, sest siis ta nagu õppis söögitegemist ja pärast maksis talle nädal aega 4 dollarit tunnis vähem. Jeerum, vot siis hakkas mul veri soontes keema!Ta teeb nii kõigiga ja samal ajal muudkui räägib, et kui hea ta on, et ta meile tööd ikka pakub ja kui õnnelikud  me oleme, et saame nii peenes ja kõrgelthinnatud restoranis töötada kus nii tähtsad ja kõrgetel positsioonidel olevad inimesed käivad!!! Jobu!

Ühesõnaga siis ma tundsin küll, et ma seda asja nii ei jäta!

Järgmine päev läksin tööle, töötasin rahuliku ilmega terve päeva ning õhtul palusin paar sõna rääkida. Siis ütlesingi, et ma tunnen, et see käitumine pole õige ja aus, sest ma töötan täpselt samapalju kui teisedki (vahel rohkemgi, sest mõnel vaiksemal päeval kui olen ta õetütrega koos töötanud, siis tema mängib printsessi ja istub Facebookis :)) Seda ma muidugi argumendiks ei toonud, see niisama, vahepõikeks :)Ja pealegi, kuna meil mingist diferentseertitud palgaastmestikust juttu polnud, pean ma õiglaseks, et maksku mulle nii nagu meil kokku lepitud oli! Ja punkt!
Oi kus läks mees närvi, kus ta hakkas karjuma ja süüdistama, et kuidas ma julgen tema aususes kahelda ja üldse teeb tema mulle teene ja oli ta läks näost punaseks kui põllul üleküpsenud peet :DMa olen talle enne selle teene jutu peale ise vastu ülbitsenud, et hoopis mina teen talle teene, et tema juures töötan :)Seekord ma seda ei öelnud, istusin seal toolil kui vana rahu ise ja kuulasin, mis tal karjuda oli.Kui midagi ütlesin, siis karjus" Anne, I don`t care, what you think, I don`t care about your opinion at all!Huh, eriti täiskasvanulik käitumine :)

Siis kui ta oli väljendanud kõik, mis tal öelda oli, siis mõtles, et ma tõusen püsti, ütlen yes boss, ja olen edaspidi ikka õnnelik, et nii heas töökohas töötada saan. Ma siis ütlesin, et ok, siis ma enam tööle ei tule :) :D

Juhuu, seda näoilmet oleks pidanud lindistama, see oleks youtubes väga populaaresks  ostutunud :)
Asi oli veel selline, et et olin tema tütrele lubanud laupäeval (järgmisel päeval) näomaalingu teha. Ta oli seda 4 päeva oodanud. Siis ütlesin, et kuna ma pean oma lubadustest kinni ja olen lubanud eelnevalt laupäeval (kõige kiiremal päeval) tööl olla ja samuti tema tütrele siis näomaalingut teha, siis laupäeval tulen veel tööle ja peale seda enam ei tule!
Ütlesin nägemist ja astusin minema :)

Järgmisel päeval valmistasin end enne tööle minekut vaimselt kenasti ette. Ikka selg sirge, väärikas nägu ees.

Kui sisse astusin, ootas mind juba tütar pikisilmi :) Ütlesin kõigile viisakalt tere, võtsin tütrel käest kinni ning läksime tagatuppa tema soove täitma :)Kui tööle tuli ülemuse õetütar, siis kuulsin nendevahelist jutuajamist, kus ülemus ütles, et Anne on meil Ema Teresa, tuli tüdrukule lubadust täitma.
Hehe, Ema Teresaks kutsub mind sageli veel minu ema :) Siis kui kuulsin oma ülemust seda ütlemas, siis tuli kohe meelde minu ema näoilme, kui ta ohates jälle seda mulle ütles :) :) :)

Ühesõnaga selle tööga on siis lõpp! Töötasin päeva ilusti lõpuni, sain oma palga, ütlesin viisakalt head aega, ning astusin endaga väga rahulolles minema.

Lõpuks tööle :)

 

Juhhu, enam ei sure me nälga:) (Ps! see ülal pilt pole see, mida me sööme! Need vaesekesed on kinni püütud, akvaariumisse pistetud,kinni seotud, juba ka maha müüdud suure raha eest ja ootavad seda, et neile järgi tuldaks ning potti keema pandaks :(

Meil on mõlemal on lõpuks töö ja see, mida soovisime! :)
Mihkel teeb plaatimistööd ja ma läbisin mõlemad proovipäevad ja töötan kreeklase heaks ning töötan ka lastega, sain põhikoha laste lõbustajana üritustel, teen näomaalinguid ja keeran õhupalle. Põhiline rõhk on minul siiski näomaalingud, mulle sobib väga, sest need õhupallid on päris tüütud, neil on eriline komme päris tihti lõhkeda, tehes päris kõva lärmi ja kriuksuvad nad ka päris hullusti, aga lõbus on küll :)

Iga kord kui jälle pall lõhkeb, kui kodus harjutan, siis Mihkel õpetab, et ma ei tohi nii hirmsasti ehmatada, sest siis jooksevad kõik lapsed hirmust laiali :D

Ma peaks tegema hoopis rõõmsat nägu ja ütlema, PÕMM ,vaata kui lõbus, et jälle üks lõhkes :) :)Seda oskust pean ma veel harjutama :)

Sel laupäeval mängin ma haldjat või liblikat või midagi taolist, nägin ka oma partykostüümi, päris naljakas :)Kui ma väga koomiline välja näen, siis pilti ei tee ja itsitan niisama omaette :)Aga sellel teisel poisil, minu paarilisel, läks veel paremini, tema telliti peole kui mesimumm :) :D :)
Nii, helistasin just Mona Vale linnaossa ja tahtsin registreerida end kohalikule eel-jõululaadale lastele näomaalingid tegema ja kõrvarõngaid müüma mis ma siin vabadel hetkedel meisterdanud olen. Mõtlesin, et kui nad mulle laada tasuks mingi 30 taala ütlevad, siis olen nõus.Ja mis nad hinnaks ütlesid, tahad teada... :)? 200 dollarit!!!!Jeerum-laarum, no see pole lihtsalt võimalik, mis hinnad siin linnas valitsevad!!! Õudus ruudus!Lubasin mõelda, peab vist proovima, aga jube-jube on küll.

Kirjutan veel paar rida ja siis lähen poodi, täna kuna mul vaba päev, teen uue õhtusöögi ja saab vaheldust 3 päeva järjest kanasupi söömisele :D  

Niisiis minu ülemus, kreeka restos, temaga on meil suhted..... omapärased! Ta on selline u 45ndates kreeka härra, kes arvab, et on suur heategija ja kõik seal töötavad neiud peavad talle hirmus tänulikud olema. no see selleks, ma olen tegelt ka, sest tema päästis meid alguses näljasurmast siin :) :) :)Aga, siiski ma arvan, et ta lubab endale liiga palju. Püüan ennast küll tagasi hoida, aga kui ma ikka tunnen, et see tema käitumine, pidev plõksimine ja "naljategemine" läheb üle piiri, siis ma vastusega ikka võlgu ei jää. See on mingi uus omadus, mille siinolles avastanud olen, pole enne seda nagu enne enda juures täheldanud, pole vist põhjust olnud.Eriti nokib ta minuga, kui kööki lähen, siis hüüab kokkadele, et Watch out, Anne is coming, be careful with her! Teada saades minu segaverelisusest, hakkas ta mind babushkaks hüüdma. Jumal temaga, äkki kingib talle jõuludeks veidi mõistust juurde :)

Midagi kobises ta eile mälu teemal ja siis kuna ma teadsin, et mul oli antud vaidluses õigus ja tema ühe asja ära unustas, siis ütlesin talle, et kui temavanusel mehel juba praeguses eas mäluga probleeme on, siis sellele peab küll varakult tähelepanu pöörama!! (väike sarkastiline naeratus ka juurde :))See talle vist väga ei meeldinud ja teine tüdruk, Alice ütles pärast, et ega keegi talle tavalisest vastu ei hakka, naeratavad viisakalt ja töötavad edasi.

Tore, et mul enne oli lihtsalt nii ülimõistev ja tore ning asjalik ülemus. See annab kindlasti rohkem julgust otsustamiseks, et kui ma ükspäev ikka sellist pidevat surve all töötamist enam välja ei kannata, siis lihtsalt ütlen, nägemist! Usun, et see päev ei ole kaugel. Praegu tuleb lihtsalt jalad siin rohkem alla saada, sest ikka tänu sellele saan ma pühapäevase laadatasu tasutud.

Töö mulle väga meeldib, tõesti meeldib. Mulle meeldib nendega suhelda, meeldib kui nad arvavad kus asub selline riik nagu Eesti, meeldib klientidega nalja teha ning kõik muidu on väga tore. Inimesed ka restoranides nagu ka kõikjal mujal on üliviisakad ja esmased sõnad algavad alatiHi, how are you?I am fine, thanks (naeratus)And how are you today?I am also good, thank you!Great! So, what you would like to order?
Nii pikk jutuajamine  on siis reegel, igal pool, bussis, poes, tänaval ja isegi õues, inimesed lihtsalt astuvad ligi ja hakkavad pärima, et kuidas läheb :)

Eks see ikka harjumatu ja päeva lõpuks veidi väsitav ole, aga see on ikka 100 korda etem (olgu see siis teeseldud viisakus), kui torisemine ja podisemine ja virisemine ja kaasinimesest tänaval mitte väljategemine. Nii, ma nüüd poodi ja siis laupäevaks veidi kõrvarõngaid keerama, sest järgmisetel kõikidel päevadel olen tööl ja seda hetke enam ei leia.
Olge tublid, aitäh sulle, et jõudsid lõpuni lugeda ja aitäh ka selle eest, et sind minu tegemised siin korda lähevad :)Kallistan ja praeguseks side lõpp :)

Imeline loodus vs jobusid leidub igal pool, isegi Austraalias :)

 

Käisime ükspäev siin mingil naabruskonna kokkutulekul. See käib nii, et kõik lähinaabruses elavad inimesed kogunesid ähele mäekünkale ja siis korraldasid megapikniku,et kõik saaksid üksteist paremini tundma õppida. Tulime ka meie oma limonaadidega päikese kätte end soojendama JJa ühe naise tundsime me juba kaugelt ära, see oli seesama proua kelle ukse taga me koputamas käisime, et kutsu tema aiast kätte saada J Tore ja viisakas naine.ühesonaga, mingi hetk hakkasid inimesed kogunema ja mere ning lainete poole vaatama. No, mis meie uudishimulikud eestlased ei saa ju ka kuskile kõrvale jääda, põnev ju, ning läksime samuti lahemale ja mis me näeme, vaalade perekond! Wow, see oli äge, nad olid kaldale nii lähedad, hüppasid ning tiirutasid ja tegid ikka korraliku show J Njaa, väga imeline ja meeldejääv vaatepilt!

Kui see päev läbi sai, siis märkasin , et akna taga käib nagu mingi valguse mäng. Kell oli 1 öösel ja taevas pidasid kõrgemad jõud pidu JAlguses vaatasime akna tagant, siis otsustasime riidesse panna ning õue vaatama minna. Panime kampsa ka selga, aga ikka oli päris kole ja külmavõitu. Istusime ühele aiale ja lihtsalt vaatasime taevasse. Muidu oli täiesti pime ja siis vahelduva eduga küll põmmutas (täiesti vaikides). Elektrisähvatused tulid üksteise järel ja vahelduva eduga lõi taeva täitsa valgeks ja milline varjude mäng!

Mõni naaber sellelt tänavalt viitsis samuti end välja ajada ja looduse trikke vaatama minna. Ühe mehega rääkisime ja ta ütles, et on elanud selles kandis pikka aega, aga sellist vaatemängu näeb esimest korda elus. Istusime Mihkliga seal aia peal lõpuks kahekesi ja siis Mihkel ütles väärt sõnad, et kui me ka materiaalses mõttes varakamaks ei saa, siis rikkaks oleme juba saanud, nähes ja kogedes koike seda. Ja seda me ju kogema sõitsimegi! See oli väga õige otsus, tunnen seda iga oma keharakuga J

Nüüd siis seiklustest, sest ega see reis polegi  ju mõeldud igav olema J ja igasuguseid elamusti ja läbielamisi meile lihtsalt saadetakse lahendamiseks. Keegi samal ajal kõlgutab jalgu seal pilve peal korgel istudes ja itsitab omaetette, et vaatame, kuidas need kaks selle valjakutsega nüüd hakkama saavad :P Kuidas valja rabelevad ja oma emotsioone ohjeldada suudavad.

Ühesonaga, Mihkel nägi ühte kuulutust internetis, vajati kiiresti ühte plaatijat . Mihkel kohe helistas, ei võetud vastu ja siis saatis sõnumi, et on valmis vajadusel tööle asuma. Vastust ei tulnud. Järgimes hommikul kell 6:30 tuli sõnum vastu, et plaatijat on vaga vaja ja ta helistab lõunal, et asjad üle täpsustada, juhuuuu, lõpuks ometi J roomustamist jätkus täpselt 3 minutiks. Kell 6:33 tuli sõnum, et sorry, kohad täis ja tööjõud olemas. Eh, no, ok, Mihkel veel saais sõnumi vastu  “see kais kull kiiresti, aga tänan teatamast “

Kell uks päeval, kui ma parajasti pidasin skype vestlust oma tooandajaga, sai Mihkel kone ja rääkis pikalt ning siis tuiskas vaga ruttu kodust ara.
Kui ma oma üle tunni kestnud kone lõpetasin ja helistasin talle, et kuhu sa jooksid, siis ta vastas, et see jama Josh, tööandja helistas ja ütles, et ikka on tana vaja ja ruttu.
Selleks oli vaja aga neid mingeid raudosaga jalanõusid ja mingeid tööpukse. Mihkel siis reageeris kiiresti, sõitis poodi, ostis kõik ara (makstes üle 200 dollari, mis on umbes 190 eurot) ja siis kahe bussiga sinna päraporgusse, etteantud aadressile. Sõit kestis üle 2 tunni, sest need vahemaad on ju siin meeletud. Jõudis kohale, helistas, ja kes ei võtnud vastu, oli Josh! Ei võtnud vastu, ei vastanud sõnumitele, ümbruskonnas küsis inimestelt, keegi midagi ei teadnud. Ehee, tung, jobu! Ootas üle tunni ja siis jälle 2 tunnine teekond koju. Ma üldse ei mainigi, et iga sõit eraldi bussiga maksab 3 dollarit. Kena valjaminek!

Jõudis vihasena ja pettununa koju ning jagasin temaga seda tunnet. No mis teha, tuleb kuidagi üle elada see tunne. Sellega veel asi ei lõppenud. Järgmisel hommikul kell 9 helises telefon. Josh helistas ja lollitades küsis, et kuhu ta jai? Ühesonaga oli seal kuulda palju meeste hääli ja nad tegid lihtsalt nalja ja naersid. Mihkel kasutas ebatsensuuresid sonu ja lubas ta üles leida :P

Telefon pandi ära ja helistas uuesti ja siis uuesti ja siis uuesti. Ja siis lõunal helistas uuesti ja kokku üle 10-15 korra vist. Seda võib vist juba nimetada vaimseks terroriks. Carmen võttis asja enda peale ja pidas nõu oma sõpradega, kellest üks töötab kõrgel kohal politseis. Nüüd on asjad sedasi, et kui ta veel kord helistab, siis teeme avalduse politseisse.
Ponev elu meil siin, eks J? Jaa, igav juba ei hakka JMa sain laupäeval ja pühapaeval tööd lastepeol. Teen näomaalinguid ja keeran õhupallidest loomi ja muid värke JEilne meie õhtu Mihkliga möödus sedasi, et jälgisime Youtubest videosid ja sammhaaval õppisime trikke, lahe! Selgeks sai koer, kaelkirjak, mõõk ja kahest õhupallist keeratud lill JAhvi ma keeldun tegemast, see on juba korgem matemaatika ja teadus! JTana lähen ühte kreeka peenesse restosse proovipäevale, eks paistab, kuidas sellega läheb. Aga nüüd jälle youtube videosid vaatama, tahaks veel liblika selgeks saada, tüdruketele lähevad need ju peale J 
Saadan teile tervisi, rõõmsat meelt ja ikka seiklusi, et igav ei hakkaks J

 
Esimene proovipäev läbitud, tore J mulle meeldis ja hea uudis on ka see, et sain teisele proovipäevale, täna!  See on ikka tõesti peen koht ja kui maitsvad tunduvad toidud :D JJ Ei, ei, ma ei ole nälga suremas ja ei vaevle toidupuuduse käes, aga ikka kui kogu aeg puutud kokku eriti hästi lõhnavate hõrgutistega, siis hakkab kõht ikka tantsu lööma küll J

Mihkel teeb süüa :)

Carmeni ja Beniga peol :)

Mihkel uute sõprradega :)

Kuulus kutsa Zen :)

Anne esimene õhupallikutsa :)

 

 

Niisiis, seiklustel pole siin ei algust, ega loppu, need kestavad kogu aeg. Aga see vist ongi normaalne kui oled vooral maal, vooras keskkonnas ja nii on :)

Eile palus Carmen (tudruk, kelle juures peatume), et kuna ta on paeval ara ja me jaame koju, siis kas saaksime minna jalutama tema isa koeraga. Isal on oma suur farm kus on palju vabadust koerale, aga kuna ta oli kaheks paevaks ara, siis toodi koer (selline suur, ma ei teagi  mis tougu ta on koerateadja nagu ma olen :) meile.

Muidugi, kokku lepitud. Uhe ajal hakkasin siis kutsut otsima, et Zeeeeeeeeeeeeeeen, where are you?

Kutsut pole ei allkorrusel, et teisel ei kolmandal korrusel, pole oues ja uhesonaga pole kuskil... eeee, ups, mis nuud siis saab.... :P

Ei tea mida ma Carmenile peaksin utlema, et koer usaldati meie hooleks, aga koera pole. Ok, proovime uuesti otsida. Nii me siis kammisime maja iga nurka labi, keda pole, pole koera :D

Ja siis akki oues markasin kutsut naabriaias. Seisis seal vaikselt saba jale vahel. Ei tea uidas ta suutis ule selle korge aia hupata, aga seal ta oli ja fakt oli ka see, t tagasi tea sealt kuidagi ei saanud..

Laksime naabritadiga tutvust looma :)

Nagu paljud koduperenaised siin rajoonis, oli onneks ka tema kodus. raakisime loo ara ja niipea kui ta ukse avas, soostis koer valja ja olles taiesti segaduses, ei kuulanud ta loomulikult sona. Eh, see oli muidugi palju soovitud :) :)

Niisiis jooksis ta pea laiali otsas ule tee ja otse randa. No ok, teeme siis ka vaikese jalutuskaigu (ehe, vaikese, kindlasti, you wish!!!!! :))

Kutsu jooksis mooda laineid, mooda liiva, ajas seal ka mingit teist kutsut taga ja uhesonaga meie huudmisest polnud mingit tolku, ta lihtsalt ei teinud sellest valja!

Siis jooksis ta vaga lahedale uhele kajule, mispeale laks paris suureks molluks lahti. Nimelt asus seal kuskil lahedal linnupesa ja oi kui suured ja kurjad linnud hakkasid akki kogunema ja kui koledat kraaksuvat haalt nad tegid!!!!!

Neid muudkui lisandus ja aina madalamalt nad lendama hakkasid (parast kodus utles Carmen, et nad voivad olla vaga ohtlikud kui pesa kaitsevad ja paris valusasti runnata). No seda me arvasime isegi nende haalitsustest, selleparast Mihkel selle kutsuga veidi voimles ja meelitas ta sealt ara. Kutsu onneks kull vahetas kohta kus edasi joosta, mille nii ohtlikus kohas, aga ega ta siis selleprast meie kohalolekust rohkem ei hoolinud ja tegi asju ikka omapead.

Aga kuidas saada kutsu koju????\Good question :)

Niisiis, istudes paris pikalt liival ja lihtsalt kutsu tegemisi jalgides, motlesin valja strateegia ja laksin vette. Mihkel jai kaldale. Carmen kunagi raakis, et tegemist on suure aafrika jahikoeraga ja kui neid on kaks, on nad voimelised lovi maha murdma. Samas pidid nad olema vaga kaitsvad ja inimesi paastma. No eks vaatame :)

Tombasin seeliku korralikult ulesse ning laksin lainetesse nii sugavale kui suutsin. ja ohoo omet, juba Zen jooksis pagavai minu poole ja truult voitles lainetega et pusti jaada :)

Good dog!

Niisiis uritasin teda endaga harjutada ja hakkasime kaima. Uhest rannaotsast teise, ikka lainetes, aga madalamates. Kutsus pusis truult minu korval. Ikka uhele poole ja siis poorasime koos kenasti ringi ja tagasi ja siis jalle kiitsin ja patsutasin kutsut ja tegin pai ja jalle edasi ja tagasi ja nii ikka k[mneid, k[mneid kordi. Kogu aeg mottes kusimus, kas kutsu jargneb mulle koju voi pean veel 5 tundi samamoodi seal edasi-tagasi vees jalutama kuni carmen voi Ben koju jouavad :P?

Kindluse mottes paar ringi veel ja siis utlesin, nonii kutsu, nuud lahme koju :)

Hakkasin astuma liiva poole, siis trepist ules, siis ule tee... kutsus sorkis ilusti mul jarel. Oi oli see alles pinge. Ja siis jpudsime kodu ukse juurde, keerasin votit ja... jumal tanatud, TA TULI TUPPA!!!!!

Mission Completed!

Siis helistasin Mihklile, et nuud on ohutu koju tulla :)

Mihkel ootas senikaua rannas, igaks juhuks, et kutsul jalle midagi pahe ei hakkaks.

Huh, olime molemad paris vasinud sellest seiklusest ja kaanisime vett nii mis kole, tore fuusiline harjutus :)

Tegin ohtul ka kutsust ja ta peremest pilti kui talle jargi tuldi. Need on Mihkli telefonis. Kuna Mihkel hetkel seda White Cardi tegemas (teine katse :) siis praegu ei saa siia pilti lisada, hiljem panen ules. Tegelt Mihkel helistas hetk tagasi ja utles, et see tooohutuseksam sooritatud ja kaart on kaes- tubli :)!

Ma kaisin uhel toointervjuul, sinna tahaks kull toole saada. Lahiajal selgub. Kolme kohaga olen suhelnud ka naomaalingute teemal. Uhes kohas part-time job saadud :) See mulle meeldib, tahtsin lastega seotud tood. Muidu on siin ikka erinevaid kohti saadaval, aga praegu on veel see periood, et ikka paris igasugust tood teha ei taha. Ma olen kull kuulnud, et pole motet siin Eestis toodud magistrikraadiga vaga keksida ja vastu peaks votma igasuguse too, aga.. aga mul sureb lootus viimasena. Puuaks ikka seda tood teha, mis mulle meeldiks, vaemalt puuan senikaua kuni meie kodumaal saastetud eurosid veel alles. Kuigi kahanevad nad kiire ahvi kiirusel :) 

Vot nii sobrakesed!

Tore oli jalle veeta teiega need hetked kirjutades. Kirjutaks veel, aga varsti hakkan end sattima kinno. Laheme tana Carmeni ja uhe tema sobrannaga kinni Videviku viimast osa vaatama. Ben ja Mihkel jaavad koju omi asju tegema.

Igatsus kallite inimeste jargi on igatsus hinges, eriti tuleb see valja oositi, unes! Olen paris mitu kallis inimest nainud unes ja juttu raakinud :) Tana oli selline uni, et pidin korra Eestisse tulema ja siis tabasin end mottest, et ei tahagi korraks tulla, sest see eeldab seda, et pean uuesti head aega utlema ja seda enam teha ei tahaks, paris raske oli see (mis teha, emotsionaalne inimene ikkagi :) Oli vast ikka uni, taielk labielamine ja sugav arutelu :)

Igatsust tunenn ka oma savi jarele. Eile leidsime ules uhe keraamikatookoja. Nii kui sinna sisse astusin, mmmmmmmmm, mis lohn!!!!! SAVI :) Hehe, kolab fanaatiliselt ja kohati haiglaselt :) No mis teha, nii see on. Napud vahest sugelevad, motted liiguvad ja inspiratsioon liigub kiiremini kui ma talle jargi jouan.

Ostsin omale louendi ja varvid. maalimine siin maal vahe odavam tegevus kui keraamika. Praegu on nii,, vaatame mis elul pakkuda on :)

 

Kallistan kovasti-kovasti!

Olge terved!

PS Vabandan kirjavigade ja muude asjade parast. Tapitahti pole ja kirjutist ule lugeda ei viitsi :))

Seiklus algas, peaasi et lobus oleks :)

Joudsime Sydneysse :)

 

Tere koigile kes juhuslikult voi sihilikult siia lehele sattusid J

Lubasin kirja panna moned seiklused ja sekendused ja uldse kirjeldada, kuidas siinpool maakera inimesed elavad.

Siin on tore J inimesed on lahked ning liigagi abivalmid. Ausalt oeldes on vahel selline tunne, et ei oskagi vist nii viisakas vastu olla. Alguses poes olin nt taitsa hadas. Poemyya kusib, Hey darling, how are you doing? Siis vastan ikka et hasti (ega ta muud vastust ju ei ootagi J), aga polnud paris kindel, kas peaksin sama vastu kusima?

Kohalikega nou pidades sain vastuseks, et kui on aega ja tahtmist, siis voib vastu kusida, aga ega keegi ei solvu kui pole aega seda teha J Raakimisele ja seletamisele laheb palju aega. On ju inimesed loomu poolest uudishimulikud, et miks ja kui kauaks tulime. Seda muidugi kus Eesti asub, voi mis riik see uldse on, pole keegi loomulikult kuulnud, no seda ma ausalt oeldes ei eeldanudki :P

Tana laksime Mihklile white cardi tegema too jaoks. Kohal pidi olema kell 9:00, hiljemalt 9:15, muidu sisse ei saa ja peab uuesti maksma. Selle ohutuskaardi tegemine laks umbes 80 euri maksma. Arvestades nende hindadega, siis peaks vist utllema, et usna odav :D

Uhesonaga, uks tore ja lahke poiss kais peale, et viib meid ise linna ara. Pika peale noustusime. Alustasime soitu 7:30. Jeerum, on alles ummikud….. :S Kohale joudsime 9:00, jess, juba olime paris onnelikud kui siis see mees receptionist utles, et vale koht. Sydneys on kaks vaga sarnase aadressiga maja ja me oleme vales majas. Kuidas sinna teise kohta saada? Oioi vastus oli, et vaga kaugel. Sinna peab minema rongiga..

Jeerum, ok, reageerisime kiiresti.

Jooksime St Jamesi rongijaama, labi suurte raskuste narisime labi kuidas osta piletid, 10 euri masinasse paigutatud, jooksime 1. Platformile ja saime rongile… soitsime 3 peatust, valjusime Town Hillis, vahetasime jalle platform, nuud nr 5 ja soitsime Kross Gingsile. Valjusime, Mihkel pani toole GPSi ja jooksime, jooksime.. ma hakkasin hingeldama… :D Utlesin, et jooksku Mihkel ise kohale, voidab aega, ma oma uute platudega komberdan kuidagi jarele J

Hehe, joudsin ka mina lopuks oigele aadressile. Ja keda ma ukse taga kohtasin, jeeeeeeee tuttavaid silmi J

Niisiis sisse ei lastud ja uuesti maksma, jepijeee.

Kui laksime proua ametiku juurde raakima, siis utlesin, et tegelt oleksime me ilusti kohale joudnud kui poleks neid kokkulangevaid juhtumeid ja alles joudsime siia linna ja… uhesonaga, uuele kursusele registreerumiseks maksma ei pidanud, aitah! Uhe ja poole lounasoogi raha saastetud J

Ja siis me astusime valja ning mida me naeme, see maja kus meid esialgu viidi, paistab pargi taga. Tore! Mootsime GPSi jargi vahemaad, ja no mis sa kostad, 800m! Selle oleksime 5 minutiga ara jooksund kull (no ok, mul oleks veidi kauem aega lainud J)

Niisiis erinevate juhtumite kokkulangemine… aga kull oli alles reageerimine, vaga tapne ja kiire, aga mottetu vaev ja kontol raha jalle kolksti, vahenes J

Enam ma neid austraalasi ei usu kui jutt kaib pikast vahemaast, parem sober GPSilt jarele kusida.

Loodus on siin aga imeline! Loomad sellised mida pildiraamatust on nahtud ja linnud, mida meil puurides muuakse J