Häid Jõulupühi :)!

Tere üle pika aja ning mõnusat jõuluaega kõigile!Olgu nii jõulud kui ka uus aasta täis hingerahu, armastust ja uusi ning põnevaid väljakutseid :)

Ma pole päris pikalt kirjutanud, püüan nüüd lähiajal toimunu kasvõi lühidaltki kokku võtta. Alustan tagantpoolt, ehk siis jõuludest.
Austraalias peetakse jõule 25ndal. Siis saavad pered kokku ja pakivad kingitusi lahti. 

Kusjuures siin on see kuidagi igavavõitu, paki nimel pingutama üldse ei pea. Kõik istuvad ringis ja siis jaotatakse pakid lihtsalt laiali. Seejärel hakkab suur paberi pealt ära tõmbamine ja rõõmu (tihtipeale väga kunstlik) väljanäitamine. Carmen sai jõulukingituseks isalt Pandora ehteid, erinevaid sõrmuseid ja kõrvarõngaid. Mulle üks sõrmus väga meeldis ja ütlesin Carmenile, et see on täpselt tema lemmikvärv. Mille peale tema vastas, et viib selle poodi tagasi, sest just eelmisel aastal sai ta samast poest samasuguse kingituse. Ja nende ehete eest osatakse juba hinda küsida. Eesti mõistes ligi pool või mõne inimese isegi terve kuu palk...

Igatahes me Mihkliga ei lasknud segada end teiste käitumisest ja üksteise pakid pakkisime hoolega (loe: kleeplinti kokkuhoidmata :)) Ja nagu Mihkel armastab öelda: "Kui ühel inimesel jätkus aega kingitust pakkida, siis teisel inimesel peab jätkuma kannatust ka see kingitus vääriliselt lahti pakkida :)
Kui Mihkel on kingitust lahti pakkis, hästi hoolikalt ja korralikult, seejuures märgates iga detaili ja järgides korralikult instruktsioone mis kaardil kirjas oli, siis Ben`i ema ja isa imestasid, et kas nii ongi kombeks Eestis kingitusi pakkida?

Et kas me teeme alati nii?
Mihkel siis vastas, et me ei paki alati ühte moodi, vaid mõtleme iga kord jälle midagi uut ja huvitavad välja, et ikka põnev oleks :)

Mihkli kingitus siis oli pakitud paljude karpide sisse ja lõpuks viimasest karbist tuli välja suur hunnik komme. Mihkel siis tänas viisakalt mind kommide eest ja arvas, et see kingitus ongi. Siis ütles Carmeni isa naine Mihklile, et kuule, seal on vist veel midagi? Mihkel kompas kommimere sees ja leidiski kaardi. Kaardil oli lisaks soovidele ja muule kirjas ka juhised. Lühidalt: kui arvab ära, mis on ümbrikus, siis saab kohemaid päris kopsaka preemia. Mihkel kompas ja kompas seda ümbrikut, suur küsimärk silme ees. Kasutada võis ka kõrvalist abi. Lubasin ka kõigile teistele, et kui ära arvavad, mis ümbrikus, siis preemiaks 270 dollarit. See oli suur motivaator ja ümbrik käis käest kätte :)
Küll nad pingutasid ja püüdsid jõuluõhtul rikkamaks saada. Paraku pidid lahkuma nad aga sellega, mis neil kaasas oli :)

Kas keegi tahaks nüüd arvata, mis oli seal ümbrikus?

Teil see natukene raskem, aga ma usun, et kui ma ka veidi vihjeid annaksin, siis suure tõenäosusega keegi nagunii ära ei arvaks, põnevust tekitaks aga kindlasti :)
Et kas ütlen siis nüüd kohe välja või äkki mõnes järgnevas postituses?

ok-ok, mis ma ikka kiusan, isegi jõuluvana arvas, et ma hea laps olen olnud, seega püüan ka nii edaspidi nõnda käituda ja teid põnevuse kätte mitte piinlema jätta.

Siin see on :) 

VÕIM!

Võim on üks huvitav sõna ja veel huvitavam on jälgida, mida see inimestega teeb.
Suures koguses võimu tekitab tihti kurja ja ebamugavaid olukordi nendele, kellel seda antud vallas napib.

Ma pole väga tihti tõeliselt kuri, praegu olen aga südamest pahane ja kuri!!!
Nimelt käib jutt meie viisast ja inimesest, kelle võimuses see on meile anda. Ja ma oleksin täpsem, see pole mingi kingitus ega heategu, vaid ammu lubatud ja mitmekordselt juba välja teenitud tasu.

Kui Mihkel sinna firmasse tööle läks, siis öeldi talle, et hea töö korral nad seda meile võimaldavad (kusjuures mitte niisama, peame selle eest veel ka 3500$ maksma..).
Ei läinud väga palju aega mööda kui Mihkel end tõestas, tegi kvaliteetset ja head tööd ning juba paari kuu möödudes õnnitleti meid, et sponsorviisa on meile garanteeritud. Lihtsalt vormistamise asi.

Ei ole seda enne väga välja hõiganud, sest enne kui paberil tõestust pole, ei saa kunagi milleski kindel olla.
Praeguseks on Mihkel juba nimetatud firma parimaks installeriks ja kui kuskil mingi jama, siis ülemused saadavad tulekahju kstutama Mihkli ja klienti rahustanud sõnadega, et probleemi tuleb lahendama meie firma parim installer!

Ilusad sõnad küll, aga paluks nüüd tõestust ka?

Viisaga on muudkui venitatud ja öeldud, et ah, aega on. Oleme seda ikka kogu aeg meelde tuletanud ja oodanud mingit reaktsiooni (väga pinda pole käinud, me ikka viisakad inimesed :-).

Mihkel on viimased nädalad kodust eemal elanud, linnas nimega Woolongong ja töötanud 7 päeva nädalas, sest firma maine vajas jälle päästmist, muidu oleks trahvid peale tulnud.

Asi hakkas kahtlaseks minema kui meie viisa aegumiseni oli jäänud 19 päeva, siis hakkasin rohkem peale käima ja mis siis tegelikult selgus....

Firma boss (Carmeni ema), on Carmeniga lõplikult tülli läinud.
Seda on ennegi juhtunud, aga siis on mingi aja pärast ikka ühine suhtluskeel leitud ja omavahel läbi saadud.
Seekord astus tüdruk emale  vastu ja läks töölt ära. Põhjus lihtne, ema liigne võimukus. Ehk siis rumal võimukus, kus kasutusele on võetud kõik väga inetud abinõud.
Ema tahab, et Carmen teeks seda, mida ema ütleb (sest emad teavad ju alati paremini, kuidas lapsel elada, kuidas käituda, mida teha... jne, eks???)

Nõuandel ja käsklusel on siinkohal suur vahe!
Kuna Carmen ema väljapressimistele ei allunud, siis ema valmistas ette palju valusama rünnaku, hakates kõikidel Carmeni tiimi töötajatel elu põrguks pöörama. Mihkli palkas tööle küll ema, aga me oleme ikkagi ju Carmeni sõbrad ehk siis = tema vaenlased.

Ema otsustas ka meie kaudu Carmeni sõnakuulmatust karistada. Ehk siis meile mitte viisat andes, seega meid koju saates ja see = Carmeni õnnetuks muutmist.

Ja siinkohal loeb ainult isiklikul tasemel kättemaks, vahendeid valimata ja täiesti mõtlemata, et kaotab seeläbi töötaja, kes tal nädalavahetuseti firma mainet päästab, töötab ka siis üksi edasi kui kõik teised töötajad on vabal ajal tööle tuleku kutse kuu peale saatnud.

Ja täna siis jäänud täpselt nädal aega meie maalt välja saatmiseni!
Tore!

Ok, meie oleme talle kokkuvõttes võõrad, aga kuidas ta oma tütrega lahinguid peab?
Nimetades teda teiste kuuldes vaimsete probleemidega inimeseks ( selle pärast, et ema käsku peab juba vastuvaidlemata täitma, eks? Teisitimõtlejatel muudetakse elu kibedaks ja valusaks, olgu siis tegu võõraga või oma tütrega.

Carmen rääkis, et ema kipuks ka tema maja kallale, püüaks ta selt välja tõsta, et elu tal võimalikult ebamugavaks muuta. käisid jutud juba kohtust...

Jubeeeeeee, minu jaoks see nii mõistusevastane!
Kuidas nii saab?
Mida kõike see suur raha ja võim ka ei põhjusta...

Inimesed on kui nupukesed malelaual..
Mul hakkab sellest mõttest paha!

Ühesõnaga eks paistab, mis nädalaga juhtub. Täna Mihkel helistas ülemusele ja ütles, et kui õhtuks asjad liikuma ei hakka, siis me sõidame koju.
Võimukas boss lootis, et venitades viimse minutini hakkab Mihkel teda paluma nagu teised seda teinud on.
Otsigu lolli teisest kohast ;)

Ta ei tunne Mihklit!  Tal on piisavalt eneseuhkust, et provokatsioonidele mitte alluda ja vajadusel sirge seljaga viisakalt head aega soovida. Ja õigesti teeb. me pole talle mingid järjekordsed mängukannid, kellega talle mängida meeldiks ja meie kannatust proovile pannes vaadata kui palju ta sellega Carmenile haiget teha saab.

Pärast Mihkli kõnet suurele pealikule hakkasid asjad juskui nagu liikuma. Laekusid mingid telefoninõned, et nüüd on kiire, nüüd on järsku kohe vaja passikoopiaid ja muid pabereid. Kohe ja kähku, muidu immigratsiooniaemetile ei jõua kõiki dokumente edastada. Võibolla enam ei jõuagi.

Ma siis jooksin passidega Officeworksi. Palusin mõlemate passide skänni saata antud meilile.
Vastuseks öeldi, et nendel selline võimalus puudub. Saavad vaid mälupulgale panna. Mälupulka mul loomulikult kaasas polnud. No nad olid niivõrd vastutulelikud, et siis olid valmis oma mälupulka ja ka arvutit laenama.

Arvutil oli nett nii kiire, et kui ma oleksin kahte kivi omavahel kokku hõõruma hakanud, siis oleks tulesädeme kiiremini kätte saanud kui seal arvutis mul hotmail avanenud.
Ja lõpus ei avanenudki. Üks töötaja siis tegi selle protsessi läbi oma isikliku arvuti, oma meili kaudu.
KIVIAEG!!!!!

Ja siis juba laulavad ja kilisevad kolisevad jubeda häälega need jõuluvanad poelettide ääres... praegu ajab vist kõik närvi :)

Aga me ei lähe närvi, mida rohkem see pealik pingutab, seda rahulikumad me omeme, seda rahuldust talle juba ei paku ja kui ta  "võidabki", siis lahkume me lahingust väärikatena ja kaotajaks jääb kokkuvõttes tema, igas mõttes.

Peo lõpp

hetkel kell 2:30, sõidan peolt tagasi.
Vot see oli alles üritus ja kuidas need inimesed seal tantsisid, imeline!!!
Seda oligi mulle vist vaja, Eestis olles läkski salsaüritustel nina ehk liiga püsti:)
Mulle tundus, et mõnel (eriti afroameeriklastel) polnud nagu selgroogu üldse ollagi, milline painduvus ja rütm...huh, mul on kohe kindlasti motivatsiooni tagasi minna.

Tutvusin paljude põnevate inimestega ja superlahe oli. Mingi aja pärast sain selle suurema rooste ka kontidest välja ja tundsin end nii elusana. Ma naudin muidugi ka oma nädalavahetuste discopidusid 6aaatastega, aga tänast ei osanud ma muidugi ettegi kujutada. Nii et salsasõbrad, see on kindlasti koht kus end mõnusalt tunda. Ma uurin välja millal see tantsukool ka kursuseid korraldab  ja tahaks end sinna kindlasti kirja panna. Loodan, et meie viisat ikka pikendatakse... ma pole veel valmis 12 päeva pärast koju tulema.

Veel on mida õppida, avastada ja kogeda.
Ma tunnen et olen  nii palju avatumaks muutunid, kõnetan juba esimesena inimesi bussipeatustes, järjekordades. Kiidan esimesena naiste ilusaid ja naiselikke kleite või lihtsalt soovin head päeva kui erilist jututuju pole. Siin on nii normaalne jutustada igaühega kes vähegi huvitav tundub ja endal parasjagu jututuju on. Juba teel koju olen päris mitme inimese elulooga tutvunud ja see on põnev!

Täna astusin ise samamoodi ämbrisse nagu seda mulle korduvalt tehtud on. Jälle see kuulus hea lause `Hi, how are you?` Kõik tavaliselt eeldavad et seda küsitakse ja siis juba vastatakse, et `Good või not too bad`. Täna üks salsa treener küsis pärast pidu midagi minult ja ma juba enne kui jõudsin ta küsimuse lõpuni kuulata vastasin good, good. Hoolikamalt järele mõeldes küsis ta hoopis midagi muud kui et kuidas mul läheb. Täielik ämber ikka!

Jõudsin ära oodata mingi öise bussi nr 151. Küsisn bussijuhi käest, kas ka Warriewoodist läbi sõidab? Vastas, et jah, sõidab küll. Sõita oli päris pikalt, kuna läks ka läbi Manly. Sõitsin mingi poolteist tundi ja siis kui ma parajasti blogi kirjutasin hüüdis üle bussi, `Hei love, Warriewood is getting closer`.
Tal oli meeles ja ei lasknud  mul mööda sõita ja jala tagasi vantsida- toredad inimesed!

Kell hakkab juba 4 hommikul saama, head ööd  mulle ja head õhtut teile :)

Salsa ja bachata

Minul selleks nädalaks lapsehoid tehtud, paljude närvirakkudega on hüvasti jäetud ja nüüd siis neid taastama :)
Otsustasin oma julguse kokku võtta ja täna linna salsa klubisse bachata peole minna ;)
Reklaamiti ägedaid DJsid, aga enne ju ei tea kui ise järele ei proovi.
Olen pikalt eestlaste seas salsasõpru otsinud ja seda tulutult. Täna võtan oma julguse kokku ja proovin ära. Alati on ju võimalik jalga lasta, lihtsalt palju kergem oleks minna kellegagi koos, aga kui kedagi pole võtta, ega siis elu elamata jää :)
Mihkel on juba teist nädalat ära teises linnas. Seal mingid tähtsad ja pingelised ajad ja tähtajad ja ilma tööka eestlaseta ju kuidagi hakkama ei saa ;)
Eelmine nädal töötas 7 päeva, see nädal võib samamoodi minna.
Päästab seda firmat ikka väga välja ja mis vastutasuks? Alustaks äkki viisast?
Tänase seisuga (kolmapäev, 23. oktoober) on viisa aegumiseni jäänud 12 päeva ja siis peame maalt kaduma kui tina tuhka kui enne selleks keegi midagi ette ei võeta.
Venitavad ikka viimseni... nii ebaaus ja inetu käitumine..
Aga on nagu on!
Olen praegu ikka päris põnevil, oh Inksu ja Katrin, mu lemmik salsasõbrad, kui oleksite vaid siin, küll oleks äge ;)!!!

Kuna jõuan linna täna veidi varem, lähen Islale külla. Ta elab Glebis, mul pidu Broadwayl.
See on sealt u 25 min jala käimise kaugusel. Isla sai endale väga ägeda töö produtsendina, mis röövib temalt enamuse ajast ja laste pidudega ja näomaalingutega ta enam nii palju ei tegele. Mingi osa delegeerib mulle ja võttis ka uue tüdruku tööle. Ajab kahte asja korraga. Ta ikka supertubli ja edukas ja väga edasipürgiv sihikindel neiu.
Aastaid tagasi avastati tal vähk, tegi läbi palju keemiateraapiaid ja muid protseduure ning usu ja sihikindlusega sai sellest jagu!
Kas ma rääkisin, et käisin Eesti Majas? Vist ei kirjutanud, mõtetes aga olen seda juba jaganud :)

Ükspäev kirjutas eesti tüdruk Kylli eestlased Sydneys lehele, et ta on äsja saabunud ja kui kellelgi aega, võiks talle linnaekskursiooni teha.
Mul oli eelmine neljapäev vaba ja siis pakkusingi end vabatahtlikuna välja. Kohtusime Hyde pargis ja käisime ning avastasime pikalt ja laialt. Ta töötab lapsehoidjana Münchenis, hoiab kahte tüdrukut. Kuna pere aga otsustas puhkusele Austraaliasse tulla kolmeks nädalaks, siis võeti ta ka kaasa :)
Arutlusteemasid oli meil palju nagu ka ühiseid tuttavaidki Eestis.

Pärast saime linnas kokku ka Katriniga ja siis läksime kõik koos Eesti Majja. Jõudsime kohale veidi varem, seega abistasime korraldajaid köögis. Ma tegin heeringa võileibu, Katrin lõikus kartulit ja Kylli kattis laudu.
Siis hakkasid ka teised kaasmaalased jõudma. Sõime siis ühepajatoitu ja jõime Kiss pirni siidrit.
Sattusin rääkima juttu ühe härraga. Välimise rägi nii 60-65 maksimum.
Igati krapsakas, viisakalt ülikonnas, nosis vaikselt musta leiba ja ootas oma ühepajatoitu. Oli vägagi põnev vestluskaaslane. Jutu keskel ikka rõhutas, et "ma ju nii vana!"
Ma siis ütlesin, et kui vana ta ikka olla saab, ise nii rõõmus ja kobe ja positiivne!
Tuli välja, et vanust härral juba 82. Käsi südamele pannes näen ma esimest korda passi järgi sellises eas inimest kes näeb välja lihtsalt nii super ja naeratav. Ning oma rõõmsameelsuse ja aktiivsusega teeks silmad ette nii mõnelegi passi andmete järgi noorele elujõulisele eluga rahulolematule ja pidevalt virisevale vingatsile.
Tubli mees, müts maha tema ees!
Küsisin, et kas ta on nõus avaldama ka oma nooruse ja hea tervise saladust?

Ütles, et on elu jooksul püüdnud alati probleeme võtta nii lihtsalt kui võimalik ja depressiooni ja stressi vältida nii hästi kui suutis.
Pole midagi öelda, hea eeskuju!
Hakkan varsti Broadwayle jõudma.
Kalli kalli, rohkem naeratamist ja vähem stressi, nii elame kõik rõõmsamalt ja kauem, üksteise rõõmuks! :)

Must do vaatamisväärsused Sydneys ja kodumaised sprotid (17/10/2013)

Eile käisin Carmeni ja Beni käest filme laenutamas. Meil on nüüd uus helisüsteem ja saab mõnusasti filme vaadata ( helisüsteem oli viisakalt paigutatud äraviskamiseks rikaste naabrite maja ukse taha, me pole aga nii valivad ja tarisime selle omale koju. Täiesti ideaalses töökorras ja omandatud leiu üle väga rahul).
Carmen ostis Monopoli ning nii meie pikk õhtu algaski. väga tore oli, muudkui ostsime valdusi kokku ja ehitasime hotelle. Kuidagi läks nii, et sain omale need mõlemad tumesinised tänavad ja kui hotellid püsti, hakkasin neid ikka kenasti nöörima :)
Mingi aja pärast polnud enam neil väga lõbus ja vaesus hakkas majja jõudma. ma siis püüdsin mängusõpru hoida ja nalja visata " Welcome to my hotel, for every visitor there is free cofee and cookie :)" Endal oli mul väga lõbus, sest see ju kõigest mäng, nemad omavahel läksid aga päris kenasti vaidlema, sest Ben ajas lõpuks Carmeni väga halastamatult pankrotti ja siis oli mul aeg koju minna :)

Kodu oli tühi, mitte ainsatki inimhinge (vaid kutsu Simba pikutas kuskil pimeduses).
Mihkel on tööl teises linnas ja on ära 2 nädalat. Christian ehitab oma maja Tarees. Joe saadeti tööle Canberrasse (võtab seal suuri palmipuusid maha). Tyson sõitis Malaisiasse surfama ja Dee läks oma sõbranna Reneega õhtustama.
Maja oli pime ja harjumatult tühi. Võtsin siis välja oma sõber shokolaadi ja panin filmi mängima...
Siis järgmisena mäletan ma seda, et ärkasin väga ebamugavas asendis ja jalad olid juba ammu tuimaks muutunud, prillid endiselt ees, filmil lõputiitridki läbi ja kell 4:20 hommikul...
Huh, õige aeg oli normaalse inimese kombel magama minna (õnneks pidi lõpuks palju magada saama, sest ees ootas vaba päev ja linna pidin alles kella kaheks minema.

Olin ma siis unele ilusti hoo sisse saanud (arutasime seal Sirtsuga maailmateemadel) ja siis äkki mingi segav, ülimalt tüütu faktor mu und segamas!!! Brrrr, no mis see veel on? ja minu ainsal vabal päeval????
Mihkel helistas ja kontrollis, et ma äratust maha ei magaks, kell 5:30 hommikul ! :)
Ta arvas, et tegemist kolmapäevaga ja ma pean marakrattide juurde minema ja kuna tavaliselt magan mina kui oimetu kott, siis äratamine on Mihkli ülesanne olnud (äärmiselt raske ülesanne :)

Tegu oli väga armas, aga päev läks pisut sassi, minu vaba päev...
Igatahes päev oli tore ja sisukas.
Jõudsin läbi vaadata mõne osa sarjast "Once upon a time", kugistada alla suures koguses suhkrut  sisaldavad tooteid ja siis linna.

2 päeva tagasi kirjutas foorumisse eesti tüdruk Kylli, et tuleb seoses tööga Sydneysse ja kui kellelgi aega, võiks talle linna näidata. Miks ka mitte. Mul oli see neljapäev vaba ja mõtlesin, et vahva oleks jälle uue inimesega tuttavaks saada, saab jälle midagi põnevat teada :)

Leppisime kokku saada Hyde pargis ja rändasime pikalt mööda linna.
Kohustuslik pilt ooperi maja juures.

ja siis läksime Royal Botanic Gardenisse jalutuskäigule.

Selline oli siis päike taevas. Hästi kummaline oli nii päike kui taevas. Pärast targemad rääkisid, et päike oli selline põlengute pärast. Meil siin ümbruses väga suured metsatulekahjud ja sellepärast siis ka selline päike...

Seiklesime Kylliga veel Chinatownis ja lõpetasime Eesti Majas.
Täna oli menüüs ühepajatoit ja pirni kook jäätisega, nämmi. 

Kylli ja Katriniga ning minu ühepajatoit :) Ma veidi uimane olen siin, aga arhiivi mõttes tähtsad siin minu kaasmaalased ja ülimaitsev kodutoit.

Kaasa ostsin ka karbi sprotte. kui Mihkel koju tuleb, siis avame pidulikult ja maiustame õhtusöögiks ;)

Sleepover (12/10/2013)

Austraalias on päris mitu 'kommet' mis on võrreldes Eestiga teisiti.
Nt sünnipäevale minnes peab kingitusega ALATI kaasas olema kaart. Mitte ainult sellepärast, et oma head soovid sinna kirja panna vaid eelkõige selleks, et sünnipäevalaps sulle hiljem vastu (tänu)kaardi saaks saata.
Näiteks ei tohi lapsed sünnipäeval kunagi kingitusi lahti teha, et vältida olukorda kus kingitused ja kaardid võiksid omavahel segami minna ja siis sa ei teagi täpselt, midant  Claire sulle sünnaks kinkis.

Kingitused kuhjatakse kõik ühte nurka ja kui kõik läinud, siis perekonnaringis hakatakse kingitusi lahti pakkima ja üles kirjutama,  kes mida kinkis. Siis hakkab peale administratiivne töö, mille käigus kirjutatakse üldiselt käsitsi "Dear Claire, thank you for your amazing present, I like the mirror a lot" ..... ja siis veel midagi.... yours, Marie

Mille peale Claire hiljem omakorda saadab veel ühe kaardi kuhu kirjutab "Dear Marie, thank you for having me at your birthday party, I had a lot of fun there"
Siin on kaardid puhas formaalsus, emotsionaalset väärtust neil peaagu et pole (või vähemalt on mul selline mulje jäänud). Tihti saabuvad mu laenatud pere koduaadressile kaardid tänuga igasuguste asjade või tegude eest ja niipea kui need on ümbrikust välja võetud, lendavad otsejoones prügikasti ja pole üldse oluline kui ilus see kaart on ning kui palju on tekstiga vaeva nähtud.

Ükskord oli naljakas ühte kaarti lugeda. Tulin mina esmaspäeval tööle ja nägin ühte kaarti, millel seisnes tekst " Thank you Amanda for visiting us and for the tasty cupcakes you brought...
Hehe, naljakas oli see, et eelmisel kolmapäeval tegin ma perele suure hulga cupcake ja ema oli need kõik kokku pakkinud ja omakorda külakostiks viinud.
Vähemalt hinnati mu kokakunsti ;)

Kuna poisid eriti midagi peale pasta, riisi, kana, krevettide ja hakkliha ei söö ( no mõni toiduaine veel, mida on nõus sööma), siis väga tihti kui olen püüdnud midagi uut katsetada ja perele head meelt teha, siis poiste suust kõlab ikka ja jälle lause... this food was discusting... I hated it....

Nujah, keegi tark andis ükskord nõu, et ma ei võtaks liialt südamesse neid väljaütlemisi... 

Hea blogilugeja, eriti veel perenaine, siis võid ette kujutada mis tunne see on kui pärast suurt pingutust ja lootes, et su kokakunsti kuidagigi hinnatakse ( kasvõi moka otsast tasakesi pomisetud tänuga), sulle piltlikult näkku sülitatakse ;)
Aga hea nõuanne siiski, ära võta südamesse, ole rõõmus ja elad kauem :)

Laupäeval olid nad aga supervahvad!
Justnimelt laupäeval (see polnud minu trükiviga). Vanemad pidid kuskile ööseks minema ja leppisime kokku, et saan pisut lisa teenida ja neid enda residentsis võõrustada.
Kraamisime ja peitsime Mihkliga ikka korralikult enne asju, sest kujutasime juba ette kuidas meie väike elamine pahupidi keeratakse ja see hiljem suurt lahinguvälja meenutab.. :)

Aga kõik läks väga hästi ja kõik jäid ellu. Ma käisin poistega rannas lainetes möllamas, siis aitasid nad Mihklit tema ehitus/korrastustöödes. 

Sõime õhtust ja siis korraldasin neile järjekordsed Olympia mängud, kus sai punkte teenida ( ka hea käitumise eest). Motivaatoriks oli välja pandud 2 auhinda (ma kaval rebane ka ikka, aga vähemalt säästsin ma meie kodu laastamise ja põlengu eest ;);)

Nendel oli ikka suur pidu (ja meil nendega) koos suure hulga jäätise ja shokolaadi ja küpsistega, täielik holiday ;)

(meie majanaabri Joe`ga jäätist mugistamas :)

Nendel nimetatakse sellist üritust sleepoveriks.

Teddie oma uues voodis :)

 Mihkel seadistab atribuutikat filmiõhtuks. Esimene oli multikas Finding Nemo ja teiseks film Galfieldist ;)

 Sellised need mu kaks mardikat lõpuks olid. Siis oli veel lootust, et saab hommikul kaua magada. vaata neid! Võiks ju arvata, et pärast sellist pidu magavad kaua, eks :)?
Esimene äratus oli aga kell 3 öösel kui Teddie voodi (meie diivani) täis lasi ja teine kell 6 hommikul kui nad arvasid, et aitab magamisest, peo afterparty ALAKU!!!!! :)

Suhkruvatt

Mihkel viib aga usinasti oma imeleiutisi ellu. Praegu on tal käsin mitu projekti, millega ta õhtuti oma vaba aega sisustab :)

Meie kodu meenutab vahest rohkem mingit laborit ja imevidinate hoiustamise ladu :)!

Selline on ta siis kui ta omas (loe töö ja leiutamise) elemendis on :)

Ühkskord pärast pamperi pidu tõin koju suhkruvati tegemise masina ja mõtlesin, et võiks majanaabritele ja Mihklile veidi lapsepõlve meenutada.

Vaarika suhkrupomm, nämmi :)

 

 Christian ja Dee olid ka magusa suutäie üle õnnelikud :)

 

 

Selline sõber peesitas meil ükskord vannitoa seinal. Päris priske ponsu oli... brr, mulle need elukad ikka eriti ei meeldi. Mihkel vahest ikka suure huviga uurib ja puurib neid nii kaugelt kui lähedalt.

 

Ja selline oli meil paar päeva tagasi toa seinal teleka kõrval...

Warriewoodi market ja raisin toast!

Niisiis, kust alustadagi, püüan teha lühidalt!

Sõidan oma 111ndale peole, nii äge number ja loodetavasti tuleb tore pidu. 109ndat pidu võiksin iseloomustada sõnaga disaster!!! Huh, kõik halvad näitajad mis oleks võinud juhtuda, sattusid samale peole... alustades ülivinguvast ja crumpyst itaalasest issist lõpetades sellega, et peo pidamise kohaks oli valitud park suure maantee ääres ja agentuuri antud kõlarist ei andnud väga palju võimu välja pigistada... ühesõnaga tantsida ei saanud ja minu alternatiivsed olukorra päästmise mängud ja tegevused jätsid selle isa ükskõikseks ja vastupidi, helistas juba poole peo ajal agentuuri kaebama...

Ma siis andsin hiljem agntuurile ka omapoolse versiooni olukorrast ja probleeme mul ei ole, aga ta suutis mul korralikult tuju ja motivatsiooni alla suruda...

Suure ja kongus ninaga mitteatraktiivse välimusega mees, võib-olla ongi see tema vingumise põhjuseks :)? Kes teab, jumal temaga!

Aga peale seda vahejuhtumit olen ma mõne peo ära öelnud. Veidi hingetõmbamise aega vaja.
Täna siis 111, tore number!

Eile joonistasin oma kodukandi laadal, sinna minnes tekib alati selline "perekonna" soe tunne. Kaks pisikest mardikat juba ootasid mind seal ning ma polnud veel jõudnud oma värvegi lahti pakkida kui seisid mul seal kui sõdurid reas, eh mu süda alati heldib...

Eile olidki põhiliselt enamus püsikliendid, joonistamise ajal saan tavaliselt teada kõik nädala jooksul toimunud sündmused, mõned uued plaanid. Kõige raskem on mul nimede meeles pidamine. Peaks tegema omale kartoteegi, pilt+ nimi.

Lilly ja ta emme ( püüan järgmine kord ema nime uuesti üle küsida).
Ühesõnaga, tavaliselt peale joonistamise lõppu korjan oma varustuse kokku ja koju sööma.
Eile otsustasin siis väinese tiiru ka laadale teha.

Tutvusin ühe naiste kleitide müüjaga, Pedroga.
Jäime juttu rääkima. Väga eksootilise välimusega mees. Tuleb välja, et ta ema on Brasiilanna ja isa kuskilt teiselt maalt (mis mul hetkel ei meenu). Ta rääkis, et nii ta vanemad kui ka kõik õed-vennad on suht lühikesed ja kõik tumedanahalised. Tema sündis heleda nahaga ja siniste silmadeda (on siiamaani) ja temast sirgus vägagi pikk meesterahvas. Isa teda omaks ei võtnud ja oli alati kuskil nö võõras nimekirjas. Tehti DNA test ja sellega siiski tõestati, et ikkagi sama pere laps, lihtsalt ju siis oli mõned põlvkonnad enne keegi vanematest heleda nahaline, sinisilmne ja pikka kasvu inimene ;) Isale DNA testi tulemused korda ei läinud ja poissi omaks ei võtmud. Selline lapsepõlv ja elu siis Pedrol.

Jalutasin edasi, naljakas, enamus tervitasid mind kui vana sõpra, et sa ju see näomaalija seal!
Ja siis sattusin mööda ühest pagariäri letist, üks noormees peale lühikest vestlust näomaalingute teemal pakkus mulle rosina saia. Mõtlesin, et ei hakka kohe teenitud raha raiskama ja ütlesin viisakalt ei. Ta oml aga loomu poolest nii rõõmus ja positiivset energiat kiirgav inimene, et mõtlesin siiski ümber ja võtsin oma rahakoti välja, et maksta. Ta siis ütles et eiei, see on mulle kingitus!

Oh, väine zest tema jaoks, aga mul hakkas hingel jälle nii soe, et valsitaktis liuglesin kodu poole :)
Päevad pole ikka üldse vennad, see pigem nagu loterii, kuidas veab :)

Olympia Park, 6.10.2013

Seiklusrikas on vist kõige õigem sõna kirjeldamaks tänaseid ja eilse päeva sündmusi ;)
Hetkel olen rongis ja saan paar hetke hingata kuni läheb jälle jooksuks, seekord Sydney Olümpia Parki, peaksin sinna GPSi järgi jõudma 1 min enne töö algust. Kõige halenaljakam on see, et esialgsete plaanide järgi pidin sinna hoopis palju varem jõudma, et siis aega rahulikult parajaks teha... siis juhuts 28 erinevat kokkusattumist ja siin ma nüüd siis jälle olen. On pühapäev, Mihkel läks ka täna tööle, viimasel ajal on töötempo olnud rohkem kui speedy rocket :)

Aga eile oli vahva. Esimesele peole jõudmine oli paras närvivapustus.. Koha peal pidu läks suurepäraselt ja peolt sinna meresõjaväebaasi oli teine närvivapustus :)
Kohale ma jõudsin, sain isegi rongijaamast ühe sushi karbi kaasa osta ja pingi peal istudes selle kütuseks alla kugistada :)

 

lennukid tegid ägedat sõitu ja rahvas oli rahul

Kui ma aga oma passiga sisse sain ja lõpuks tööle sain hakata, sealt hakkas aga järjekordne unistuste töö.
Asusime väga ilusa vaatega kohal. Inimesed olid supertoredad ja lapsed nii viisakad ja nunnud, et see oli vaid puhas rõõm. Lapsi oli palju ja järjekord megapikk. Vahepeal kuulsin kuidas üks isa käis järjekorras seisvat last kontrollimas ja veidi crumpilt ütles 'järjekord liigub nii aeglaselt!'
Selle peale ütles üks sealsamas kannatlikult seisev ema ' Pole hullu, kui su laps ükskord sinna toolile jõuab, siis oli iga oodatud sekund seda väärt'.
Nii hea soe tunne tekkis.
Joonistasin 3 ja pool tundi järjest. Järjelorras seisis veel üks pisike punapäine armas tüdruk oma vanematega. Ja oligi tema kord, tal silmad hakkasid nii särama.. kui järsku, kõik tuled ümber ringi kustutati ära.... täitsa kottpime. Kohe pidi algama see suursündmus, ilutulestiku show.

Tüdrukutirts omi niiii õnnetu :( Üks ema kõrvalt ütles, et äkki saab talle ikka midagi kuskile joonistada lohutuseks?
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :)

Palusin kõigil lähedal olnud inimestel oma mobiiltelefonid välja võtta ja mulle tüdruku nägu valgustada. Kaks näitasid valgust lapse näo peale, üks minu pintslite ja värvide peale ning isa tegi aeg ajalt välguga pilte, et valgust veidi saaks ;)
Päris äge tiimitöö oli ;)
Kuna seal oli ikka täitsa pime, nagu karu koopas kohe, siis eriline kunstiteos seal muidugi ei valminud, aga andsin endast parima ja tüdruk säras kui ere päike ;)

Kõik olid õnnelikud, mul hing laulis rõõmust ja siis algas ilutulestik.

Navy days ja prints Harry

On laupäeva hommik, hetkel 6:46. Mihkel läks juba pool tundi tagasi tööle, mul on u 40 min aega kirjutada ja siis astun samuti välja. Kella 11ks peaks kohal olema Rouse Hillis, seal peetakse 1aastaseks saanud Varini sünnipäeva. Seal olen 3 tundi ja siis otse bussi peale, rongi peale, jala kõmpimist ja sihtkohaks on Cowper Wharf. 

Täna toimub Sydneys suursündmus, mere sõjaväe päevade avamine, mille puhul jõuab siia sadamatesse sõjaväelaevu Hispaaniast, Portugalist, Vietnamist, Hiinast, Taist, Prantsusmaalt, Jaapanist, Tongast, Bruneist ja isegi Nigeeriast. Tõotab tulla väga vägev sündmus ja õhtu pidi lõppema isegi uue aasta ilutulestikuga võrreldes palju suurema ja võimsama tulevärgiga :) Kuna tegemist pidi olema vägagi olulise sündmusega, siis austab seda oma kohalolekuga ka prints Harry.

Väga põnev ja veel rohkem olen ma põnevil selle üle, et firma mind saatis sinna näomaalinguid tegema.

Kuna see üritus on nii ületurvatud, siis pidin eile mingilt kaitseministeeriumi osakonnalt taotlema luba. Kulutasin sellele eile 2 tundi. Lõpuks tõestasin oma isiku eesti passi, kohaliku pangaväljavõtte, krediitkaardi ja elukoha aadressiga.
Ja lõpuks oli luba käes, juhhei!!

Eile bussipeatuses bussi oodates tehtud pildid:

Vaade linnale Cowperi kailt

Kui hommikul peale Mihkli minekut läksin kööki omale tuunikala võileiba tegema, külastasid mind mu ammused sõbrad ja võtsid ka oma pereliikmed kaasa :)

2 värvilise ja sulelise sõbra asemel toidan nüüd kuute :)

Nii viisakad tegelased, vaikselt nohistasid seal ja paistsid eluga igati rahul olevat :)

Koolivaheaeg!

Lastel on koolivaheaeg ja mu laenatud pere sõitis puhkusele Brisbane.
Minule tähendas see 2 vaba päeva järgest. KAKS vaba päeva, see kõlas mulle kuidagi uskumatuna ja isegi hirmutavana! Mõtlesin, et mis ma ometi peale hakkan, mida teha, et mitte niisama neid kuidagi raisku lasta?
Oi oi kui meeldiv see tegelikult on :) Harjumatu siiski, täna puhkan sõna otseses mõttes juba teist päeva ja hakkas nii meeldima, et homme ei olegi nii suurt igatsust tööle minna :)

Raamatukogust võetud raamatud on juba läbi loetud ning tagastatud, nüüd jätkan ma teki heegeldamisega. Vahepeal saabus pakike Eestist meie emmedelt. Oi kui head kraami seal sees oli, sudokusid, lõngu, heegelnõelu, kreeme, erinevaid nämmasid kodumaised shokolaade ja Mihklile vajalik tööriist. 

See on siis tõestus mu senistest bussisõitude ajakasutusest.
Hetkel on valminud 16 ruutu, nüüd kus mu sinise lõnga varud on jälle täienenud, saab transpordis kulutatud aega jälle kasulikult kasutada. Plaan on pärast kõik ruudud musta lõngaga kokku heegeldada ja ongi oma ja eestimaine tekk valmis :)

Laupäeval käisin Eesti Majas Marketi päevadel. See on üks kord kuus, viimasel pühapäeval korraldatud üritus, kust saab osta Felixi purgisuppe, Saku õlut ja siidreid, musta leiba ja muud kodumaaga seotud kraami.
Ma tegin ka paar näomaalingut. Punanses kleidis tüdruku nimi on Merka. Ta on siin juba pikalt elanud ja töötanud ning lähiajal on lootus saada residendiks. Tema ning ta noormees Indrek, kes Sydneys kaptenina töötab, korraldavad ka igal neljapäeval Eesti Majas toimuvaid üritusi ja pakuvad eesti toitu.

Nendel üritustel saab tutvuda jälle uute saabunud eestlastega ja suhelda juba vanade olijatega. Seekord tutvusin siin sündinud estraalastega :) Tagaplaanil on näha Koidulat, Toomast ja musta kampsuniga proua nime ma ei mäleta. Nad on siin sündinud, käivad iga nädal eesti keelt praktiseerimas, esmaspäeviti Eesti Majas rahvatantsu tantsimas ja oma põhitöö kõrvalt teevad ning müüvad käsitööd (igasuguseid salle, tikandeid ja mänguasju).

Eelmisel nädalal on Teddi lausa taevast maa peale tulnud inglike :)
käitus nii eeskujulikult, et imesta silmad peast välja.
No eks põhjus on rohkem kui läbinähtav, aga siiski.
Esmaspäeval ütlesin talle, et kui ta hea poiss on ja vähemalt kolmest põhireeglist kinni peab, siis ostan talle lõunal jäätist.
Me siis veetsime päeva vägagi kenasti, käisime linnas jalutamas, kuulasime mingit kooliõpilaste kontserti 

ja kõik oli lihtsalt väga tore. Siis läks tal mingi hetk vist meelest ära, mis ta lubanud oli ja tegi mulle pisikese kisakontserdi, mispeale ma meie eelnevat kokkulepet talle meenutasin. Veidi läks aega mööda ja Teddie siis küsib, et millal ta oma jäätise ka kätte saab?

Hehe, otsi lolli teisest kohast! :) Ma ütlesin talle, et sa ju ei pidanud meie kokkuleppest kinni? Seega pole mingit jäätist, sorry! Ta siis vägagi solnuvud häälel ütles, et ta ju palus pärast viisakast vabandust?
Ma vastu: Jaa, väga tubli, see et vabandust palusid, annab sulle võimaluse homme hea käituse korral jäätist saada :) :)
Ja kui tubli laps ta järgmisel päeval oli, super! Mõlemad pidasime oma lubadustest kinni :)

Pärast käisime Darling Harbouris jalutamas, see oli tõesti tore päev! Tegi head nalja ka. Kui mõtlesime, et võiks pilti teha, siis vahetult enne pani endale katte peale ja nalja kui palju :)

Teine katse ja ikka sama lugu, sellega see piirduski ja väga lõbus oli :)

Lapsevanemad, andke palun nõu.. (lahendatud)

Tere kõik see blogi lugejate pere :)

Kõigepealt pean siiralt vabandama, et see pealkiri siin juba nii pikalt pikutanud on. Ma kirjutasin juba ammu ammu valmis blogi teksti ja kui hakkasin seda siia üles laadima, siis pealkiri läks läbi ja kõik muu mitte. Ja siis läks äkki elu nii kibekiireks, et ei jõudnud enam sellega tegelema hakata. Siis  kui seda teksti kirjutasin, siis olin ka päris hädas ja tahtsin targemate nõu kuulda, nüüd on nii palju aega möödas ja sain oma lapsevanemast vennaga pikalt juttu ajada ja eluga edasi minna :)Muudan seda teksti veidi, et mitte sama teema juurde väga pikemalt peatume jääda ja uuesti neid halbu emotsioone läbi elada. 

 Mingi aeg tagasi juhtus minu "laenatud" lastega siis selline lugu. James läks väikese asja pärast nii pöördesse, et ei suutnud oma emotsioone kontrollida ja lõi mind rusikaga kõhtu. Mina muidugi vihastasin ja solvusin ning ähvardasin esimese hooga järgmise nädala meelelahutustest ilma jätta.

Ma tunnen, et mu käed on täiesti seotud ja mul pole ühtegi erilist mõjuvat karistusviisi (peale keeldumise heegeldada  tekile lisarida, mis sellistes raevusituatsioonides ei toimi).
Ma siis ütlesin, et ootan korralikku vabandust, enne õhtusööki ei saa.

Teddie kutsusin mingi aeg söögilaua taha ja küsisin Jamesi käest, kas tal on mulle midagi öelda?
Ei no muidugi, mitte!
Kena, nälgigu siis, niikaua kuni mõistus kohale jõuab.
Ema tuli mingi aja pärast koju, seletasin talle kogu loo ära.
Ema püüdis temalt ka kenade ja pehmete sõnadega vabanduse välja meelitada. Tulemus - ümmargune null. Püüdis veelkorra ja kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis andis kohe järele ütles  paari hetke pärast "Kallis James, tule palun sööma, ma tean, et tegelikult hinges sa oma tegu kahetsed, nii et tule, muidu jahtub söök ära"
No mis mul veel öelda või mõelda?
Ja kuhu jäi mingi karistus või teo tagajärg?

Pole siis mingi ime, et need jõnglased nii vabalt rusikatega vehivad. Kui mingit erilist tagajärge ei järgne, siis miks ka mitte ema või seda Annet elavate poksikottidena kasutada?
Minu poolest oleks võinud ta küll veidike tühja kõhu tunnet tunda. Emal hakkas aga pojakesest hale ja kogu lugu oligi unustatud.
Mis muud ma teha saan?

Heaga ei saa, sõnad ei jõua kohale, kere peale ma anda ei saa, suure tõenäosusega võin äkki kuskil trellide taga lõpetada :)
Nii see siis käibki, iga päev tööle minnes vaikselt mõlgutan, et kas lapsed täna on rahulikud või peab jälle suuri lahinguid pidama hakkama.
Nüüd on selleks nädalaks need 3 päeva läbi ja järgmise korrani on tervelt 4 päeva aega, jeeeeeeeeeeiii :)

Pidudest rääkidest, siis eelmisel pühapäeval oli mul pisike juubel. Kokku olen ma 9 kuuga teinud 100 pidu (näomaalinguid marketitel ei arvesta).
Laupäeval on mul 101 pidu, päris kena number ;)
100s pidu oli hästi tore, selle tellijaks oli üks hiinlaste kogukond. Mõte oli tähistada ühe poisi 4 sünnipäeva.
Kui lastele mõeldud programm läbi sai, tuli ema minu juurde palvega, et kas ma võiksin kauemaks jääda, sest lapsevanemad on väga uutest nägudest huvitatud :)
Ja nii algas vanemate pidu, nii tore oli.
Joonistasin ühele vanaemale tema surel palvel näole suure roosa-lilla liblika, tema elu esimese näomaalingu.
Nende emotsioone on nii äge jälgida.
Proua oli nii õnnelik :)

Nendel hetkedel teadvustan endale ikka ja jälle, et praegusel ajaperioodil teen parimat tööd, millest unistada võisin, see lihtsalt annab nii palju. Ma suhtlen ja tutvun nii paljude erinevate inimestega.
Pärast töö lõppu, jooksevad kõigi nende inimeste näod ja emotsioonid silme eest läbi, need siirad puudutused, tänutähe kallistused.
Minu jaoks on näomaalingu tegemine nagu mõnele ripsmete värvivime või hommikukohvi joomine. Nendele inimestele, eriti veel kellele esimest korda, see on nii eriline sündmus :)
Rääkisin emaga üks päev skypes ja kirjeldasin seda pidudel käimist kui reisimist.
Siin on ju nii palju erinevaid rahvaid, oma kultuuri ja kommetega.

Igal pool ootab ees midagi uut.
Ükskord sattusin väga huvitavasse keskkonda. See oli mingi afroameeriklaste pidu, lapsevanemad ja külalised olid kõik umbes nii 100-200 kilosed, suured ristid, kuldketid kaelas, taustaks mängis vali räpp ja nad kõik kuidagi hõljusid, kulgesid. Suured hamburgerid ja hot dogid taldrikutel, kõik nagu filmis :)

Mu elu ongi siis nagu erinevates filmides osalemine.
Lapsed olid nagu lapsed ikka, viisakad ja toredad ;). Vanemate ja külaliste käitumist ja elustiili oli väga huvitav jälgida.
Sealt edasi külastasin aga Indiat.
Oi kui ilusad ja saledad naised seal olid ja milliseid kleite ja aksessuaare nad kandsid!?!
Lihtsalt imeline, vaata ja imesta suu ammuli.
Mehed kogunensid ühe suure laua taha, kus omi tähtsaid jutte arutasid. Ühtegi naist seal läheduses polnud. Naised olid lastega omaette. Muusika oli kõrvadele nii meeldiv, helisev ja nii paljuütlev. Tüdrukutirtsud kogunesid tantsuplatsile ja juba nii pisikesed tantsisid nii ilusti, nii naiselikult, lihtsalt kulgesid.
Söök oli litsalt imemaitsev.
Püüan jälgida erinevate kultuuride kombeid et mitte pange panna. 

Ükskord rääkis Isla, et käis juutide juures pidu korraldamas.
Jõudis kohale ja sirutas siis pereisale käe tervituseks.
Selle peale pereisa ainult vaatas seda kätt, ütles tere ja läks oma teed.
Pärast oli Isla lugenud, et juudi mehed ei puuduta ühegi teise naise kätt peale enda seadusliku abikaasa käe.
Isla käe pakkumist loetakse suisa ebaviisakuseks. Isla tundis end muidugi äärmiselt ebamugavalt kui seal peol tema käe ulatamisele ei reageeritud.

Nüüd me oleme siis selle kogemuse ja teadmise võrra rikkamad.
Ilm läheb meil juba kenamaks, kätte on jõudnud kevad.
Ma lähen söön nüüd ühe pitsa ära ja kui ilm endiselt kena, siis lähen randa, mul on vaja üks raamat esmaspäevaks läbi lugeda.
Loen superhuviatavt raamatut, väga soovitan.
Nimeks The Memory Keeper`s Daughter, kirjutanud Kim Edwards. 

Kui enne tundusid bussisõidud pikad ja tüütud, siis nüüd seda raamatut lugedes, tunduvad nad liiga lühikesed ja olen mitu korda oma peatusest mööda sõitnud :)

Parramatta, Sydney üks linnaosa

Tere hommikust :)

On laupäev, harjumatu kirjutamiseks, eks :)?
Jah, tavaliselt kui kirjutan, siis neljapäeviti, täna aga otsustasin enne peole minekut paar rida kirja panna. 

Täna on mul vaid 1 pidu, Soraya saab 3. aastaseks, mängin seal printsessi, teen näomaalinguid, keeran õhupalle ja mängime erinevaid mänge :)
Mihkel läks ka juba varakult tööle.
Need, kes Mihklit ja ta iseloomu veidi teavad, siis ei ole uudiseks see, et ta täna tasuta, oma vabast ajast tööle läks. Ta lihtsalt tahab selle hetkel pooleli oleva töö ilusti ja korralikult ära teha. Sel ajal kui kõik teised puhkavad või teevad midagi muud oma vaba nädalavahetusega, siis tema teeb firma jaoks heategevustööd. No miks ka mitte, eks igaüks ju teab ise, mis ta oma vaba ajaga peale hakkab, eks :)?

Ta tahab õppida ja areneda ning võtab seda investeeringuna enese heaks.
Me oleme üldse selline huvitav paar. Kui mulle vanemad unustavad raha maksta, siis ise ma seda küsima ei hakka. Kui tuleb meelde, siis tuleb, kui ei, siis minu uhkus ka seda ei luba küsima minna ja võtan seda jälle kui kingitust lastele. Mihkel päästab ettevõte p***** erinevatest ebameeldivatest olukordadest välja, teeb tasuta ületunde ja päevi. Rikkaks materiaalses mõttes meil vist pole määratud saada, aga no kes rääkis, et rikkus üldse rahas seisneb, eks :)?

Me oleme siin olnud juba 10 kuud, aeg lendab kiiresti, elu muudkui saadab teele igasuguseid vingerpusse ja kui siis meist jälle veidi hale hakkab, siis teeb laubale pisikese musi lepituse märgiks ja innustab aga edasi tegutsema. 

Eelmine nädal sõitsime Parramattasse, pidin seal ühes kaubamajas lastele näomaalinguid tegema.
Parkisime auto korrusele nr 4, mille seinad olid punased. Jõudsime kohale varem, et poe juhatajaga veidi juttu rääkida ja oma töökoht üle vaadata. Läksime siis auto juurde, et ma saaksin seal oma kleidi selga panna, toolid, lauad ja näomaalingud võtta.
Ja mis me oma autokohalt leidsime?
TÜHJUSE!!!
Kujutad ette, meie autot lihtsalt polnud!
Seinad olid endiselt punased, korrus oli endiselt nr 4, aga autot pole!
Paanikat veel ei olnud, sest see pole ju võimalik, eks?

Ega keegi Austraalias ju meie autot ikka varastada ei tahaks?
Minu uus kleit, uued tellitud värvid, Mihkli arvuti ja auto, mille nimel päris mitu higimullikest kehalt on ära pühitud.
Ikka tundus uskumatu, vaatasime igaks juhuks allkorrusele, see oli selgelt nr 3 ja sinine, üleval oli aga nr 5.

Huvitav, mis see politsei number siin Austraalias on?
Pole selle peale kunagi mõelnud, et seda vaja peaks minema.
Jooksin siis sinna poodi  ja teatasin, et meie auto on varastatud, et ma ei saa tööle tulla. Helistasin agentuuri ja selgitasin, et auto varastatud ja ma ei tea mida teha.
Jooksime sinna kohalikku security putkasse, et nad annaksid nõu, kuidas edasi toimida...
Aeg muudkui läks. Ei, mitte ei läinud, vaid suisa lendas kui reaktiivlennuk...
Saadeti meile siis mingi security inimene kes meiega tahtis parklasse jalutada.
No on ikka tohmanid, selle asemel et tegutseda, nad tahavad meiega parklas jalutada, et täpse koha ette näitaksime... no, ok, mis muud nagunii teha.
Ja siis kui parklas olime ja selle koha ette näitasime, siis ütles see tädi rahulikul ilmel, et teate, aga meil on siin kaks korrust, mille number on 4!

See asetses no ma ei saa siiani aru kuidas, aga kui ta meid sinna juhtas, siis oli see tõesti nr 4 ja punane ja meie auto seisis seal, kus ta seisma pidi...
Ja siis ütlesid minu pingul närvid üles ja puhkesin keset parklat nutma. Mihkel siis tuli lohutama ja meelde tuletama, et lapsed ootavad ja printsess võiks kohale ilmuda naeratades mitte nutetud näoga.
Jah, töö ootas. Mis tähendas, et kõik emotsioonid tuli alla suruda, kleit selga ajada, varustus võtta, kiirelt poe juhatajale selgitada, et  auto on olemas ja ma nüüd hakkan tööle.
Lapsi oli niiii palju, järjekorral oli näha vaid algust ja lõpp oli kuskil kaugel-kaugel.
Kätel tööd jagus, pea ja mõtted said sel ajal veidi hinge tõmmata.
Kus on loogika, et ühe poe parklal on korrused nummerdatud 1, 2, 3, 4, 4, 5????
Täitsa napakad!

Hea, et see päev läbi sai, hea, et maine vara ikka alles jäi. Ei hakka kordama, et kokkuvõttes pole oluline see nn maine vara, selleta saab hakkama, lihtsalt veidi keerulisemat teed pidi.

Minu uus kleit näeb välja selline:

Minu värvid ja pintslid on juba kasutuses, püüan mõni päev need ka jäädvustada.

Ühesõnaga see Parrammatta `seiklus` sai läbi, nagu iga teinegi päev siin elus ja nagu ma enne mainisin, siis peale igat ninanipsu on elul jälle väike präänik tagataskust võtta.
Mingi aeg tagasi teatati õhupalli võistluse (millest ma varem kirjutanud olen) võitjad, neid oli ligi 100 inimese hulgas kokku kolm ja üks nendest eestlane Anne Ilves!
See tõi jälle naeratuse näole.
Siis et tuju veel veidi kauem üleval hoida, sain postkasti ühe kirja:

Dear Anne,

We just want to Thank you so much for yesterday.

You arrived early, immediately started making balloons for the children, then
You set up your table and painted faces for two hours!

Your attitude is so beautiful and kind and patient and your creative ability with the paintbrush is really amazing. No two faces looked the same.

You were so easy to have around and asked nothing of us! I didn't even get to make you a cup of tea!

We will happily recommend you to others and we wish you well with your business and in life - you are a lovely kind soul.

With many thanks,

Felicity Matt Faith Daisy and family and friends xxxxx

Kokkuvõttes on elu ilus, pea püsti ja sirge seljaga aga edasi sammuma. Ma nüüd valmistan oma värvid ette ja hakkan peole sõitma. Seekord ma kaua ei sõida, kõigest 2 tundi :)

Pamperi pidu, teemaks araabia printsess

Sõidan linna, nii et mul on poolteist tundi antud teiega seda veeta :)

Tavaliselt transpordis ma heegeldan, nüüd aga otsustasin väikese pausi teha, olen vist viimasel ajal kätele liiga palju ülesandeid andnud, üleeile äratasid mind keset ööd krambid käelabades, naljakas kohas ikka :)?
Vot käelabades pole mul veel elu sees krampe polnud ja ma ei arvanud, et nad seal üldse tekkida saavad, aga ju siis saavad :)

Täna on laupäev ja mul on täna vaid 1 pidu (mida ei juhtu just tihti, aga see on hea, saab veidi vabamalt võtta, sest homme on neid koguni 3, mida on väga palju). Mihkel teeb ka täna tööd. Saame linnas poole ühe paiku kokku, pakub mulle küüti ja viib mu peole ;)
Täna on pamper, mu üks lemmikutest. Eile õhtul viisime Oliviaga ka ühe pamperi läbi. Nii tore oli, teemaks araabia printsess ja ema oli nii väga korraldusega vaeva näinud, super. Tüdrukud olid kirevates kostüümides ja kõik sujus väga hästi.

Ja siis hakkas ema süüa pakkuma, no oli ikka peolaud, vaata ja imesta ( loe: vesista).
Kuna peole jõudmine võttis palju aega, siis olin ma sel päeval söönud vaid hommikust. Kella seitsmeks mul kõht trummeldas ja laamendas, aga elasin üle kuidagi. Teel koju helistasin Mihklile, kes kartulid kodus keema pani, nii et kui teised majaelanikud juba magama läksid, siis me alustasime alles õhtusöögiga. Hullud ja omamoodi eestlased, nagu meid paljud nimetavad :)

Täna läheme õhtul Ben'i sünnipäevale ja kohaks seesama restoran, kus viimati paar kuud tagasi töötasin. 
Restoranides ja kohvikutes töötamise ajad on nüüdseks läbi, näomaaalingu töid tuleb piisavalt, et aeg nendega ära sisustada. Eile ütlesin ühe töö jälle ära, kuna kahjuks on ainult nädalavahetuses 2 päeva ja ajad kipuvad kattuma. 

Aaa, tahtsin rääkida kuidas siin sünnadel käiakse, supermugav lahendus ikka välja mõeldud... Eestis oleks vist sellise kutse peale kuu peale saadetud.

Meil on ju ikka nii sünnipäevi peetud, et sünnipäevalaps keedab ja vaaritab ja näeb nagu natuke ikka vaeva, et ta külalised end hästi tunneksid. Siin on nõnda kombeks, et kutsutakse kuskile peenesse restorani, teed sünnipäevalapsele peene kingituse ja lõpus maksad rõõmsalt oma iga suutäie ise kinni :)

No mis viga nõnda külalisi kütsuda, pole mingit muret, mingit sebimist, lademetes musti nõusid ja vaid sületäis ilusaid kingitusi- lust ja lillepidu ;)

Sellepärast kõik nii imestasidki, kui mu 30ndal sünnal Mihkel kogu arve ära maksis ja viisakalt kõiki kohaletulijaid tänas ;)
Erinev rahvas, erinevad kombed. Mulle muidugi meeldivad eesti kombed rohkem. Keegi ei pea sellepärast sünnipäevale minemata jätma, kuna tal restorani söögi asemel peas mõtted kuidas pere toidetud ja kõik arved makstuks saaks.
Aga see selleks.

Ootusärevus!

Islaga meil klapib väga hästi ja nagu ta ükskord mind oma sõpradele tutvustades ütles "Me võime Annega rääkida uutest näovärvidest ja tehnikatest ennastunustavalt lihtsalt tunde ja see on nii tore ja targalt kasutatud aeg!" Täitsa õige :)

Mõistame üksteist väga hästi ja samas täiendame teineteist uute teadmiste ja oskustega.

Ma lõpuks tegin internetis uue tellimuse. Järgmise nädala alguses peaks saama suurema paki igasuguseid näovärve, pintsleid ja muid põnevaid vidinaid, mis joonistamise jälle mõnusamaks ja huvitavamaks muudab. Siis kui ma arvet maksma pidin, siis pidin esimese hooga külili kukkuma, sest see küündis peaaegu mu ühe kuu Riigikogust saadud palgani. Küsida nad ikka häbenemata oskavad. Loodetavasti jätkub sellest laadungist ikka tükiks ajaks :)

 

Igatahes ma juba ootan, tuleks see pakike juba kiiremini :)

Isla veidi aega tagasi tellis omale uued värvid, mäletan kui vaimustuses ta neist oli. Mina pole väga raatsinud veel omale selliseid osta.

Selle tüdrukutirtsu joonistus valmib veel mu armsate tagasihoidlikute värvidega (seal õhupallide taga). Esiplaanil osa Isla varandusest :)

Eelmisel nädalal tegime Islaga koos ühe kolmetunnise peo. Tellijaks oli türgi perekond. Pisike võsuke Talia sai ühe aastaseks ja siin korraldatakse vahest ikka nii suuri ja uhkeid sünnipäeva pidusid, et selliseid olen enne vaid filmides näinud :)

Väga mõnus pidu oli, kõik lapsed said näomaalingud, lademetes õhupalle. Lisaks mängisime erinevaid mänge ja tantsisime suurematega nii palju kui neil jõudu oli. Viimane Makarena tants oli neil juba päris vaevaline :)

Isla on peale Amazing Kids Partingu firmast nii tubli töömesilane olnud, et asutas lausa oma firma Sydney Kids Parties (FB lehekülg https://www.facebook.com/sydneykidsparties)

Äri läheb tal hästi, tellimusi on palju ja jagab tööd mullegi.

Veidi aega tagasi sai ta tellimuse läbi viia üks koolitus, mille käigus õpetada põhilisi nippe ja teadmisi. Kaasas mindki sinna appi, tore ja õpetlik õhtupoolik oli!

Piitsa või pärrnikut? Ikka präänikut :)

Tere hommikust :)

 

Kell on kuus hommikul ja ma ei liigugi veel kuskile, täna ma lähen kodunt välja palju hiljem, sest kätte on jõudnud neljapäev :)

Täna sõidame Islaga Cabramatasse, see pidi mingi äge linnake olema, kus pakutakse head sööki, ilusaid riideid ja mõnusaid elamusi. Tänase päeva veedan temaga.

Väike puhkus kuluks ära küll, eelmised päevad mõjusid kehale täitsa kurnavalt.

Sain omale jälle mingi ebameeldiva värgi külge, arvatavasti põhjustas selle eelmisel õhtul liha ülesöömine vahetult enne magamaminekut. Igatahes algas teisipäeva hommik oksendamisega. Koju jääda ei saanud, sest lapsi poleks kuskile panna olnud ja mõtlesin, et elan üle kuidagi.

Elasin küll, aga jõuvarusid vähendas see kohe silmmärgatavalt.

Ei hakka teid väga nendesse detailidesse pühendama mis sel päeval juhtus, mälestused on vägagi eredad ja piisas sellest, et Mihklil silmad kringlis olid kui talle selle päeva värvikatest elamustest rääkisin.

Õnneks tuli ta mulle teisest linna otsast õhtul järele, sest ma polnud lihtsalt enam võimeline pikemalt käima. Aga nüüd olen jälle jalul :)

Ja nagu me Mihkliga kokku leppisime, me ei hädalda!

 

Eilne päev algas ilusamini, teel tööle tervitas mińd viisakalt kakaduu :) Häälitses mitte nii ilusasti ja tegi lehva-lehva :)

Poisid olen jälle veidi kontrolli alla saanud. Nendega on nii, et tuleb kogu aeg mingeid präänikut pakkuda, et see neile huvi pakuks,atraktiivsena välja näeks  ja motivatsiooni pakuks :)

Teddie on näinud kuidas ma bussisõitude ajal omale tekki heegeldanud olen. Siis pakkusin talle välja, et kui ta hästi käitub, siis võiksin ta kaisukarule ka tekki heegeldama hakata. Oi ta oli nii põnevil sellest mõttest. Koos käisime lõngu ostmas, ise valis ja oli nii uhke selle üle!

Siis istus vaikselt minu kõrval ja tähelepanelikult jälgis, kuidas read tasakesi lisandusid.

 

Loomulikult tahtis James ka enda kaisuloomale tekki saada.

Sõlmisin siis nendega sellise kokkuleppe, et iga päev kui nad head poisid on ja täidavad vähemalt kõiki kolme põhireeglit, mis meil sai kunagi kokku lepitud, saavad nad ühe lisarea juurde :)

Hehe, ma tean küll, et ma kaval väljapressija olen, aga muudmoodi lihtsalt ei saa.

Kui sarvekesed kasvama hakkavad, siis ei mõju miski, ei hea ega halvaga.

 

Praegu mõjub see vägagi hästi ja olen oma uue mõjutuvahendi leiutamise üle nii uhke :)

 

Siin siis Teddiel juba pisut suurem tekk ja Jamesil alles tegemise järgus, see on nõnda pisike seal näpu otsas :)

Tasakaal

Vastab tõele, et maailmas valitseb tasakaal, alati ja kõiges.
Teed kellelegi midagi head, saad selle ka tagasi. Teed kellelegi ülekohut, küll ka ise jalaga tagumikku saad. Leiad midagi, küll siis ka õige pea millestki ilma jääd.

Aga et siis nii õige varsti?
Hehe, jõudsin alles eilses postituses õnnelik olla oma leiu üle, erilist väärtust mitteomava rahatähe üle. Täna siis karistati mind kohe mitu mitu korda suurema summaga.
Tegin täna näomaalinguid siin kohalikul marketil. Minu pisikesed püsikliendid on vägagi lojaalsed ja täna üks ema ütles, et tüdruk keeldus eelmise nädala reede õhtul näomaalingut maha pesemast. Ei ja kõik, jutul lõpp. Ema oligi sunnitud lapse nõnda magama panema ning tüdruk oli hommikul esimese asjana peegli juurde jooksnud ja vaadanud, kas maaling ikka alles on.
Määrdunud, aga oli :)

Hehe, no kas ma saaksingi kuskilt paremat kiitust kuulda? Tegin tüdrukule pika pai ja tänasin teda lojaalsuse eest :)
Määrasin üpriski madala hinna näomaalingule, 5 dollarit. See on kõigile vanematele taskukohane, minul on  raha kerge vastu võtta, ei pea aega raiskama ja mässama müntide tagaandmisega.
Sellega olen kindlustanud omale püsikunded, kellest mõned pole ühtegi reedet vahele jätnud :)
On üks pisike tüdruk Tia, kes veel ei räägi, aga kui nad sammud marketi poole seavad, siis tüdruk osutab kohe oma põsele ehk annab mõista, et soovib näomaalingut :)

Ühesõnaga, miks ma seda juttu üldse ringiga alustasin. Tahtsin välja jõuda sinna, et kui ma töö olin lõpetanud, asju pakkisin ja oma kohvri avasin, et sinna värvid ja pintslid panna, siis... siis tuli kuskilt nii suur ja tugev tuul, et osad rahatähed tõusid õhku ja lendasid teadmata suunas minema ja nii kiiresti, et enam neid kätte ei saanud.
Ma usun, et umbes 20 dollari võrra keegi täna rikkamaks sai.
Palju õnne, mis muud ma oskan soovida :)
Ostku omale midagi ilusat või siis vähemalt magusat. Peaasi, et see raha õllele ei kuluks :) Ikka on ju kuidagi parem tunda, et keegi sellest kasulikult võiks rõõmu tunda.
Aga ok, pole enam minu jagu, seega pole mõtet ka enam pikemalt arutada :)
Täna tegi näomaalinguid pool kaslane. 

 Üldiselt saab ta Annega päris normaalselt läbi :)

Vahest on ta ka natuke endast väljas ..

Üldiselt on rahumeelseimaid päevi ikka rohkem :)

Mõned tehtud tööd.